Käitumisökonoomikas on palju artikleid kus kirjeldakse teoreetiliselt või mõõdetakse empiiriliselt enda ülehindamist väga paljudes olukordades. Enda võimete suhtes ollakse liigoptimistlikud nii autot juhtides, aktsiaturul investeerides kui nuputamisülesandeid lahendades.

Majandusteaduse kõige mõjukamas ajakirjas Econometrica aastal 2011 ilmunud Benoit ja Dubra artikkel juhib tähelepanu olulisele puudujäägile peaaegu kõigis enese ülehindamist mõõtvates empiirilistes artiklites. Neis töödes on tähelepanuta jäetud, et inimesed võivad saada signaale enda võimekuse kohta ja kohandada oma hinnangut oma võimetele vastavalt signaalidele üles- või allapoole. Kui halbade võimete kohta saadakse haruldasi halbu signaale, siis sellise signaali mittesaamine on teatud määral tõend heade võimete kohta. Kuna halvad signaalid on haruldased, siis enamik inimesi neid ei saa ning kohandab oma arvamust oma võimetest ülespoole. Võttes elanikkonnast juhusliku valimi, on seal palju inimesi, kes hindavad ennast (statistiliselt põhjendatult, mitte ebaratsionaalsetel psühholoogilistel põhjustel) paremaks keskmisest, kuna nad pole saanud vastupidist signaali. Valimis on vähe neid, kes on halva signaali saanud ja hindavad end keskmisest halvemaks. Kokkuvõttes näib, nagu oleks valimis tegu ennast süstemaatiliselt üle hindavate inimestega, kuigi tegelikult on kõik ratsionaalsed.

Benoit ja Dubra ei tõesta enese ülehindamise esinemist või mitteesinemist. Nad vaid juhivad tähelepanu, et siiamaani on seda valesti mõõdetud.