Odavaid ressursse raisatakse

Lihtne majandusprintsiip: kui saab sama asja teha odavamalt, siis odavam variant ka valitakse. Kui kütta saab elektri, nafta, gaasi või puiduga ja tulemus on sama, põletatakse odavaimat kütust. Raiskamine tähendab, et pole kulutuse otstarbekust korralikult läbi mõeldud. Seda juhtub eriti odavamate ostude ja väikeste kulukomponentide puhul, ning osaliselt on raiskamine ratsionaalne.

Kui üks ressurss on mõtlemisaeg, siis on mõtet seda kulutada ainult siis, kui mõtlemine muudab tegutsemist piisavalt palju odavamaks või tulemuslikumaks, et tasuda pingutuse eest. Nii et mõtlemisaega pole tihti otstarbekas odavate ressursside kokkuhoiuviiside leidmiseks kulutada. Muidugi on otsus, kas mõtlemisaega tasub mingi otsuse peale kulutada, ise vaimset pingutust nõudev ja nii edasi, nagu kirjeldatud artiklis „Kuidas otsustada kuidas otsustada kuidas otsustada…“

Lisaks soodustab raiskamist muidugi ka teadmatus, et on võimalik leida kokkuhoiuviise. Kui ressursi kulutaja pole selle eest maksja, ehk kulu lükatakse kellegi teise kaela, pole samuti motivatsiooni odavamaid variante otsida.

USAs olen näinud palju raiskamist just viimasel põhjusel. Ülikooli ühikat köetakse suure võimsusega ka sooja ilmaga, nii et kõik elanikud hoiavad aknaid pärani. Elanikud maksavad fikseeritud üüri, kommunaalmakseid eraldi juurde ei panda, nii et suurem energiakulu ei peegeldu suuremas üüris. Kütmise üle otsustavad ülikooli ametnikud ilmselt samuti sellega oma isiklikku rahakotti ei mõjuta. Kusagilt ülikooli eelarvest see kulu tuleb, aga keegi konkreetselt selle eest vist ei vastuta.

Ülikooli hoonete välisuste vahel on paarisentimeetrised praod, kust talvel lund sisse puhub. Akende vahelt vuhiseb tuul piisava kiirusega, et kardinad liikuma panna. Maju soojapidavamaks teha ei mõtle keegi, sest ilmselt otsustab ehitustööde, sealhulgas soojustamise üle teine inimene, kui kütmise üle.

Paljud hooned, ka jõukate inimeste eramajad, on ehitatud viletsalt ja nõrga soojustusega. Ehitaja pole huvitatud lisapingutusest ja materjalikulust, et elanikel pärast kütmine odavam tuleks. Kui küte odav, ei mõtle ka maja tellija eriti soojapidavuse peale ega taha lisanõudeid esitades ehitamist kallimaks teha.

Autojuhid jätavad tükiks ajaks veoki mootori tööle ja lähevad ise sööma või suitsupausile. Külma ilmaga saaks veel aru, et tahetakse kabiini soojana hoida, aga masin jäetakse tossama ka palava suvega. Kütusekulu ilmselt autojuhi palgas ei kajastu.
Eelneva kütuseraiskamise üheks põhjuseks on ka energia odavus USAs. Bensiiniliiter on absoluutsummas odavam, kui Eestis või Lääne-Euroopas, samas elatustase on kõrgem. Ilmselt on sama lugu ka soojuse ja elektriga. Keskkonnanõuded on madalamad, seega on odavam elektrit ja sooja toota.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

WordPress Anti Spam by WP-SpamShield