Sildiarhiiv: koordinatsioon

Nõrkadest võib koosneda tugev rühm

Riik, kus on palju nõrku inimesi, võib ometi maailma tugevaim olla. Leo Kunnas mainib „Sõdurjumala teenris”, et Nõukogude Liidus oli palju alkohoolikuid, laiskvorste ja tahtelt nõrku. See vaatlus tekitas kahtluse ametliku propaganda kuulutatavas maailma tugevaima riigi staatuses. Tagantjärele on teada, et Nõukogude Liit polnudki eriti tugev, aga see üks näide ei tõesta veel paljude nõrkade inimestega riigi tugevuse võimatust ega võimalikkust. Muude tegurite samaks jäädes on tõesti nõrgematest koosnev organisatsioon vähem võimekas, aga harva on muud tegurid samad. Täpsustame esmalt, et nõrku on ka suhtarvult palju, mitte ainult absoluutarvult, ehk me ei võrdle kooslust, kus on 10 nõrka ja 90 tugevat kooslusega, kus on 9 nõrka ja 1 tugev.

Kolm majandusteoreetilist põhjust, miks nõrkadest liikmetest ehitatud inimkooslus võib olla tugevam kui tugevamatest koosnev, on moraalirisk, positiivne valim ja koostöö. Viimane seisneb väiksemas üksteisele vastu töötamises, paremas pingutuse raiskamise vältimises. Spordivõistkond, kus on nõrgemad mängijad, aga mis on oluliselt rohkem kokku harjutanud, võib keskmiselt võita tugevamatest aga isetsevatest mängijatest rühma, kel puudub ühtne taktika. Tugevate elanikega aga kodusõjas riik on nõrgem kui väetitest koosnev stabiilne ühiskond. Parema koostööga on sama töö tootlikkus suurem ja vastavalt palk kõrgem.

Moraalirisk tähendab, et kui pole põhjust pingutada, siis inimesed enamasti ei pinguta. Kommunism, kus tasu on sama sõltumata töötulemusest, paneb töötajad laisklema. Tulemus on vilets ka võimekate inimeste puhul. Ebavõrdne riik, kus elanikud usuvad, et tegu on meritokraatiaga ja pingutus viib tippu, motiveerib inimesi pingutama (võtmesõna on usuvad, tegelik meritokraatia võib olla või mitte). Näiteks kui vaestel pole isegi tervisekindlustust, sotsiaalsest turvavõrgust rääkimata, siis sunnib hirm, et tervisehäda korral jääd ravita, kõvasti töötama ja säästma. Samuti kui rikaste vara on kindla omandiõigusega kaitstud ja neil on palju võimalusi ühiskonda endale sobivas suunas muuta, siis motiveerib lootus rikkaks saada inimesi pingutama.

Kõigis arenenud riikides on kas avalik või eraannetustepõhine sotsiaalne turvavõrk – näiteks isegi keskmiselt üsna parempoolses USAs on mõned linnad nagu San Francisco vasakpoolsed ja pakuvad kodututele heldelt toetust. Kõige vaesemad võivad siis liikuda sinna, kus neid kõige rohkem aidatakse. Selline liikumine tekitab heldetes omavalitsustes sisserändajate negatiivse valimi (tulevad põhiliselt need, kes ise hakkama ei saa). Ükski heategu ei jää karistamata ja kus on, sinna antakse juurde.

Positiivne valim on vastupidine nähtus, kus rändajad on kõige andekamad ja töökamad. Sarnaselt vaeseimate liikumisele heldemasse heaoluühiskonda proovivad kõige tootlikumad liikuda sinna, kus neid kõige paremini tasustatakse. Sarnase keskmise tulutaseme korral on ebavõrdsemas piirkonnas tipptöötajate tasu kõrgem, sest tasu on positiivses korrelatsioonis töötulemusega. Sisserändesurve on USAs suur, eriti ettevõtjad püüavad USA turule pääseda ja tundub, et see on olulisem kui Euroopa Liidu turg. Vaesematest riikidest vähemharitud inimesed soovivad rännata kõigisse arenenud riikidesse, aga tundub, et eriti heldema sotsiaalkindlustussüsteemiga Euroopa Liitu ja Austraaliasse.

Moraaliriskiks on ka koostöö puudumine. Kui on lihtsam teistelt võtta kui ise väärtust luua, siis hakatakse rohkem ressurssi endale ümber jaotama, selmet seda ise tekitada. Pole selge, kas andekamatele sobib suhteliselt rohkem koostöö või teistelt võtmine kas kavaluse või jõuga. Sõltub sellest, kui kiiresti kasvavad intelligentsusega vastavalt meeskonnatöö- ja petmisoskus. Kui halb ühiskonnakorraldus tuleneb osalt rumalusest, siis loob andekamatest koosnev riik tõenäoliselt paremad reeglid koostöö soodustamiseks.

Inimesed on üldiselt riskikartlikud, nii et eelistavad turvalisemat ühiskonda. Koostöö suurendab turvalisust, mis omakorda soosib koostööd. Inimesed proovivad kolida turvalisemasse kohta ning andekamad on osavamad tuvastama tegelikke turvalisi kohti ja sinna kolima, mis tugevdab positiivset valimit hea koostööga ühiskondadesse.

Domineeritud sõnad

Definitsioon: sõna domineerib oma sünonüümi (üldisemalt, sünonüümilähedast sõna) kui esimene sõna on lühem, täpsem, meeldivama kõla, otsesele tähendusele lähedasema tähendusvarjundiga (nt positiivse sõna puhul positiivsema varjundiga) ja parem ka kõigis muudes mõõtmetes, mille alusel sarnase tähendusega sõnu võrrelda.

Näide: sõnad emaema ja isaema domineerivad vanaema, sest on (1) lühemad, (2) täpsemad, sest eristavad emapoolset ja isapoolset vanaema ning viitavad sugulusele, mitte vanusele, (3) vähemalt minu jaoks parema kõlaga, sest e ja i häälikud meeldivad mulle rohkem kui a ning m ja n on samaväärsed, (4) positiivsema tähendusvarjundiga, sest vana on praeguses kultuuris pisut negatiivne omadus (innovatsioon on hea, vananemine nii inimeste kui asjade puhul halb).

Sarnaselt domineerivad isaisa ja emaisa vanaisa. Minia domineerib poja naist, aga sõtse ei domineeri minu jaoks isa õde, sest kõla on ebameeldivam (õ häälik, raskepärane konsonantide ühend, konsonantide suur osakaal tähtedest).

Dominantne sõna on selline, mis domineerib kõiki oma sünonüüme ja sünonüümilähedasi sõnu. Emaema, isaema jne on minu jaoks dominantsed. Memm on tähenduselt liiga kauge, et domineerimist võrrelda, muidu ei domineeriks memm emaema ega vastupidi, sest tähendusvarjund ja lühidus annavad eelise kord ühele, kord teisele.

Domineeritud sõna on selline, mida domineerib mingi sünonüümilähedane sõna. Inimesed kasutavad domineeritud sõnu, sest see on sotsiaalne norm ehk koordinatsioonimängu tasakaal (domineeritud sõna ei ole domineeritud strateegia). Kui enamik ühiskonda kasutab teatud sõna teatud tähenduses ja inimene soovib, et temast aru saadaks, siis peab ta seda sõna samas tähenduses kasutama. Domineeritud sõna kasutatakse, sest enamik seda kasutab. Kui suurem osa ühiskonnast vahetaks antud tähenduses kasutatavat väljendit, siis oleks pea kõigil motiiv selle muutusega kaasa minna (tasakaal vahetuks).

Laenuandjate koordinatsioonimäng

Kui valitsusel on teatud võlatase, mis ajas eriti ei muutu, aga iga konkreetne võlg on kindla tähtajaga, siis vanadele laenuandjatele makstakse põhisumma tagasi, võttes sama summa laenuks uutelt laenuandjatelt. Tegu pole Ponzi skeemiga, sest uuest laenust ei maksta vanade intressi, ainult asendatakse põhisumma. Intressid makstakse riigieelarve maksutulust. Võlasumma jääb samaks, ainult laenuandja muutub.
Kui laenuandjad ei koordineeri uute laenude andmist vanade tähtaja saabudes, võib juhtuda, et riik ei leia uut laenuandjat, kelle rahaga vana laenu põhisumma tagasi maksta. Riik võib sattuda makseraskustesse, kuna korraga peab tasuma suure summa. Pikas perspektiivis võib riik olla maksejõuline, ehk suuta põhisumma aeglaselt tagasi maksta ja samas kanda intressikulu.
Laenuandja jaoks on riigi makseraskus probleem, nii et ta püüab laenu andes ennustada, kas teised laenuandjad tähtaja saabudes riigile laenu annavad. Tekib koordinatsioonimäng, kus iga laenuandja tahab anda laenu kui teised annavad ja mitte anda laenu kui teised ei anna. On kaks tasakaalu puhastes strateegiates: kõik on valmis laenu andma või keegi ei anna laenu. Milline neist tasakaaludest juhtub, sõltub isetäituvatest ennustustest.
Laenu andmiseks piisab uskumusest, et teised annavad laenu. Teised annavad, kui usuvad, et ülejäänud annavad. Need annavad, kui usuvad, et teised annavad jne. Kui mingil uskumuste hierarhia tasemel usutakse, et teised usuvad, et … et teised usuvad, et teised annavad laenu, siis sellest piisab laenu andmise optimaalsuseks.
Laenuandjate koordinatsioonimäng on osa artiklist rahaliidu kriiside kohta, mille autoriteks on Aguiar, Amador, Farhi ja Gopinath (2015) http://scholar.harvard.edu/files/gopinath/files/monetary_union_may_2015.pdf
Osa laenuandjate koordinatsioonimängust võib taandada usaldusraha mängule: kullakatteta paberraha ollakse nõus tegelike ressursside eest vastu võtma, kui usutakse, et tulevikus võtavad seda vastu teised ja annavad selle eest kaupu ja teenuseid. Laenuandjate mängus võib fikseerida riigi tegevuse pidevaks võla põhisumma edasikandmiseks: riik maksab kogu aeg intressi ja iga kord kui võla tähtaeg saabub, võtab täpselt põhisumma ulatuses uue laenu. Siis laenuandjate vahel toimub puhtalt usaldusraha mäng, millest võib mõelda kui laenu ühelt laenajalt teisele edasiandmisest, riiki vahelt välja jättes. Riigi makselubadus on paberraha, mida nõustutakse vastu võtma siis ja ainult siis, kui usutakse, et teised tulevikus seda vastu võtavad.
Paberraha saigi alguse võlakirjadest (makselubadustest, kas riigi või pankade), mida võis ühelt isikult teisele edasi anda, ehk ühelt laenajalt teisele. Kes riigi paberraha kasutab, annab varjatult sellele riigile laenu.
Aguiar, Amador, Farhi ja Gopinath (2015) artiklis võib riik vähendada intressimäära, mida laenult maksta tuleb, makstes tagasi osa laenu põhisummast. Intressimäär sisaldab kompensatsiooni laenuandjatele riigi võimaliku pankroti puhul. Kui põhisumma on piisavalt suur, et riik ei suuda seda edasise laenu kättesaamatuse korral tagasi maksta, siis ootab laenuandjate koordineerimatuse korral pankrot. Aga kui maksta osa laenu tagasi, nii et laenuandjate edasisest laenust keeldumise korral on võimalik põhisumma tasuda, siis pankrot enam ei ohusta. Seega ei pea kompenseerima pankrotiohtu kõrgema intressiga.
Põhiküsimus, mida Aguiar, Amador, Farhi ja Gopinath uurivad, on erineva võlakoormusega riikide eelistused rahaliidu teiste liikmete võla osas. Esmapilgul tundub, et nii suure kui väikese laenusummaga riigid peaksid soovima teiste rahaliidu liikmete väikest laenukoormust. See vähendab kriisiohtu ja alandab intressimäära, mida iga liidu liige oma laenult tasuma peab. Keerulisemas mudelis võetakse arvesse, et rahaliidu keskpank reageerib makseraskustesse sattunud (või selle ohus olevate) liikmete arvule. Siis võivad suure võlaga riigid eelistada rahaliitu teiste suure võlaga riikidega, et keskpank laenuvõtjatele suurema tõenäosusega appi tuleks.

Korruptsiooni koordinatsioonimäng

Nii korruptsioon kui ausus taastoodavad ennast. Kui peaaegu kõik ühiskonnas on korrumpeerunud, siis on ausal inimesel raske midagi tehtud saada. Igasugune asjaajamine takerdub altkäemaksunõude taha. Tekib tugev motivatsioon ka ise korruptsioonis osaleda. Isegi kui mõni aus inimene teatab korruptsioonist politseile, on korruptandil lihtne karistusest pääseda kas politseile, tunnistajatele või kohtunikule altkäemaksu andes. Ausal inimesel on seevastu raske valesüüdistuse korral õigeks mõistetud saada, sest õigeksmõistva otsuse eest tahetakse pistist.
Kui peaagu kõik ühiskonnas on ausad, siis on korruptandil raske leida kedagi, kellega hämarat tehingut sõlmida. Niipea kui korruptant altkäemaksu pakub või nõuab, teatatakse politseisse ja ebaaus karjäär ongi läbi. Ausus on ratsionaalse iseka otsustaja jaoks kõige kasulikum vastus aususele, nagu ka korruptsioon korruptsioonile. See on koordinatsioonimängu definitsioon.
Eelnev lihtne mudel ei seleta, miks on ühiskonnas teatud hulk korruptsiooni, aga ka positiivne arv ausaid inimesi. See olukord tekib, kui korruptandid tunnevad üksteist ära piisavalt suure tõenäosusega. Siis saavad nad omavahel ebaseaduslikke tehinguid sõlmida, aga ausatega kokku sattudes järgivad reegleid. Ausad saavad kogu aeg ausalt käituda, sest korruptandid tunnevad nende aususe ära piisava tõenäosusega ega nõua altkäemaksu.
Kui korruptandid teevad vahel vea ja arvavad, et aus inimene on korruptant, siis pakuvad nad tehingut ausale ja jäävad vahele.

Koordinatsioonimäng ülikooli valikul

Ülikoolide paremusjärjestus on ajas väga stabiilne (http://m.chronicle.com/article/Rank-Delusions/189919) hoolimata ressursside erinevusest, skandaalidest ja muudest populaarsust ja taset mõjutavatest teguritest. Järjestust hoiab samana mitu positiivse tagasiside mehhanismi, mis tulenevad ülikooli valikul toimuvast mitmekordsest koordinatsioonimängust.
1) Targad ja töökad tudengid tahavad olla koos teiste tarkade ja töökatega. Kui mingil põhjusel on parimad ühes kohas, siis edaspidi on kõigil parimatel motivatsioon minna samasse kohta. Ja nii saabuvad parimad sellesse kohta ja meelitavad edaspidi ligi teisi parimaid. Samamoodi tahavad peoloomad minna pidude poolest kuulsasse ülikooli ja kui ülikooli tuleb palju peoloomi, saab see kuulsaks pidude poolest.
Miks peaksid targad tahtma olla koos teiste tarkadega? Lihtsalt huvitava jutuajamise mõttes, kasulike kontaktide loomiseks, koostööks. Neil põhjustel võivad ka rumalad tahta olla koos tarkadega. Siis tekib assortatiivne paarumine nagu Gary Becker ennustas abieluturu puhul (“A treatise on the family” http://public.econ.duke.edu/~vjh3/e195S/readings/Becker_Assort_Mating.pdf).
2) Tudengid tahavad minna kooli, kus on parimad õppejõud, ja parimad professorid tahavad õpetada parimaid tudengeid. Ma pole veel kuulnud kedagi soovivat endale rumalamaid õppureid või õppejõude. Jällegi on see eelistus nii targematel kui rumalamatel tudengitel ja professoritel, nii et ennustada võib assortatiivset paarumist.
3) Parimad professorid tahavad olla koos teiste omasugustega. Kus on, sinna tuleb juurde.
4) Targemad lõpetajad teenivad tõenäoliselt rohkem raha ja võivad ülikoolile rohkem annetada. Siis saab ülikool palgata paremaid õppejõude, mis omakorda meelitab paremaid tudengeid, kes annetavad rohkem… Andekamatele koguneb pärast lõpetamist ka rohkem võimu näiteks valitsusasutustes, mida nad võivad kasutada (seaduslikult või mitte) oma alma materi hüvanguks. Seda ennustades tahavad jällegi paljud sinna minna ja sisse saavad tihedas rebimises andekamad.
5) Kui tööandjad usuvad, et teatud kohast tulevad intelligentsemad inimesed kui mujalt, on nad valmis tegema sealt tulijatele paremat pakkumist. See teeb antud koha atraktiivseks kõigile tulevastele töötajakandidaatidele. Konkurentsi tõttu saavad sisse parimad, mis õigustab tööandjate uskumust.
6) Targemaid võib õpetada kiiremini, tempos, mida rumalamad hoida ei suuda. See mehhanism annab kõigile motivatsiooni minna oma tasemele vastavasse kooli.
7) Kiirem õpe tähendab rohkem teadmisi standardse kõrghariduskestuse jooksul, mida tööandjad peaksid väärtustama. Soositakse rohkem teadmisi andva kooli lõpetajaid, mis teeb koha atraktiivseks kõigile ja viib ainult parimate sissesaamisele. Keskmise tudengi võimekus jääb kõrgeks, võimaldades kiiremat õpet.