Definitsioon: sõna domineerib oma sünonüümi (üldisemalt, sünonüümilähedast sõna) kui esimene sõna on lühem, täpsem, meeldivama kõla, otsesele tähendusele lähedasema tähendusvarjundiga (nt positiivse sõna puhul positiivsema varjundiga) ja parem ka kõigis muudes mõõtmetes, mille alusel sarnase tähendusega sõnu võrrelda.
Näide: sõnad emaema ja isaema domineerivad vanaema, sest on (1) lühemad, (2) täpsemad, sest eristavad emapoolset ja isapoolset vanaema ning viitavad sugulusele, mitte vanusele, (3) vähemalt minu jaoks parema kõlaga, sest e ja i häälikud meeldivad mulle rohkem kui a ning m ja n on samaväärsed, (4) positiivsema tähendusvarjundiga, sest vana on praeguses kultuuris pisut negatiivne omadus (innovatsioon on hea, vananemine nii inimeste kui asjade puhul halb).
Sarnaselt domineerivad isaisa ja emaisa vanaisa. Minia domineerib poja naist, aga sõtse ei domineeri minu jaoks isa õde, sest kõla on ebameeldivam (õ häälik, raskepärane konsonantide ühend, konsonantide suur osakaal tähtedest).
Dominantne sõna on selline, mis domineerib kõiki oma sünonüüme ja sünonüümilähedasi sõnu. Emaema, isaema jne on minu jaoks dominantsed. Memm on tähenduselt liiga kauge, et domineerimist võrrelda, muidu ei domineeriks memm emaema ega vastupidi, sest tähendusvarjund ja lühidus annavad eelise kord ühele, kord teisele.
Domineeritud sõna on selline, mida domineerib mingi sünonüümilähedane sõna. Inimesed kasutavad domineeritud sõnu, sest see on sotsiaalne norm ehk koordinatsioonimängu tasakaal (domineeritud sõna ei ole domineeritud strateegia). Kui enamik ühiskonda kasutab teatud sõna teatud tähenduses ja inimene soovib, et temast aru saadaks, siis peab ta seda sõna samas tähenduses kasutama. Domineeritud sõna kasutatakse, sest enamik seda kasutab. Kui suurem osa ühiskonnast vahetaks antud tähenduses kasutatavat väljendit, siis oleks pea kõigil motiiv selle muutusega kaasa minna (tasakaal vahetuks).