Sildiarhiiv: elunipp

Ühel põlvel olek teeb pea selgemaks kui istumine

Muudetava kõrgusega töölauad, mille taga võib istuda või seista, väidetavalt parandavad tervist, sest seismine nõuab rohkem kehalist pingutust, mida tänapäeva inimestel on liiga vähe. On ka madalamaid kehaasendeid, mis treenivad ja venitavad lihaseid ega vaja teise kõrgusega lauda. Näiteks parandab verevarustust ja treenib jalalihaseid kui tooli kasutamise asemel olla ühel põlvel rüütlikslöömise asendis: mõlemad põlved 90 kraadise nurgaga, üks puus 90 kraadi ja teine sirge. Sirge puusaga jala põlv maas, 90 kraadise puusaga jala tald maas.

Laua optimaalne kõrgus ühel põlvel põrandale toetudes on pisut madalam istuvast asendist, eriti kui istudes kanda paksu tallaga jalatseid ja toolikõrgus nendele vastavaks kohandada (reied horisontaalsed). Samas saab keha kõrgust ühel põlvel lauale vastavaks kohandada, pannes põlve alla näiteks vanapaberikuhja või raamatu.

Ka vaibaga põrandal kipub põlv keharaskust kandes valusaks minema, aga selle vastu aitab pehmendus, näiteks plätu, tuhvel, põlvekaitse, padi põlve all. Tugipõlve võib iga 5 minuti tagant vahetada.

Mu enda korduvate katsetuste põhjal kui istudes tuleb uni peale, siis ühel põlvel läheb pea jälle selgeks. Taas istudes tuleb uuesti uni. Nii järjest mitu korda.

Teoreetiliselt võib ühel põlvel pea selginemist põhjustada parem verevarustus ajus, sest jalgadest üles keresse surub verd jalalihaste kokkutõmbumine, mida ühel põlvel olek soosib rohkem kui istumine. Samuti võivad istudes kõverdatud puusas täisnurga alla volditud veenid takistada läbipääsu. Vähemalt üks sirge puus võimaldab vastavast jalast paremat tagasivoolu. Seistes oleksid muidugi mõlemad puusad sirged, aga jala ja pea kõrguste vahe suurem ja jalalihaste pingutus väiksem, mis vähendab vere üles liikumist.

Jõusaalis käimine vs treenimine

Tehkem vahet jõusaalis käimise ja jõusaalis treenimise vahel. Nende jaoks, kes jõusaalimasinatel istuvad ja telefoni näpivad või omavahel juttu ajavad, võiks paigaldada seina äärde istepingid. Nad saavad seal istuda ja pärast ausalt väita, et käisid jõusaalis – kõndisid pingini ja tagasi. Kõik võidavad, sest pingid on istumiseks mugavamad kui masinad, mis omakorda vabanevad trennitegijatele.

Jõusaalimasinatele võiks paigaldada sellised elektrilised seadmed, et kui keegi masinal istub, aga seda ei liiguta (trenni ei tee), siis saab särtsu tagumikku. See motiveeriks jõusaalis käijaid/istujaid masinat vabastama, et teised saaksid seda kasutada.

Kala luude eemaldamine koos selgrooga

Kala luud on tihti söömisel ebamugavad ja tundub, et tööstuslikult pole välja mõeldud eriti head võimalust nende eemaldamiseks. Filee lõikamine on üsna ebatäpne ja raiskab suure osa kalast. Ka filees olen enamasti luid avastanud, sest fileesse ulatuvad ribid lõigatakse läbi, mitte ei tõmmata välja. Kalakonservides on ka jupp selgroogu, kuigi lihtsam oleks karpi pakendada painduvamaid lihatükke kui jäika luutükki. Luudel on muidugi madalam omahind, mis hoiab tootja kulusid kokku, aga luudeta konserv oleks kasumlikum, sest selle eest saaks oluliselt kõrgemat hinda.

Avastasin lihtsa mooduse peaaegu kõiki luid roogitud (sisikonnata, kuid pea, uimede, saba ja nahaga) kalast eemaldada. See õnnestus esimesel katsel vikerforelliga ja enamik toidukalasid on sarnase ehitusega. Kuumuta kala madalal temperatuuril kuni liha pehmeneb ja luudelt lahti tuleb – umbes 50 kraadi juures umbes tund aega (mina kasutasin survekeetja soojendusrežiimi ilma rõhuta). Seejärel saab kalal peast või selgroo otsast kinni võtta ja sõrmedega liha luudelt maha lükata. Osa lihast kukub ise küljest kui kala selgroogu pidi õhku tõsta. Ribid ja saba jäävad selgroo külge, ainult mõni üksik luu kukub lihaga koos potti (pildid allpool). Uimed saab samuti lihtsasti naha küljest ära tõmmata. Minu katsetatud forellil tuli ka pea selgroo küljest ära.

Pärast võib seda selgroolt ära pühitud lihahunnikut maitse järgi keeta-küpsetada. Enamik lihatükke on üsna suured, sobides ka fileena serveerimiseks. Harjutamise ja kuumuse optimeerimisega saaks ilmselt fileed tervena kätte. Naha saab ka küljest tõmmata, aga mina jätsin selle potti, kuna söön seda hea meelega.

Oluline on hoida kuumus madal, et luud pehmeks ei läheks ja selgroo küljest lahti ei tuleks, muidu kukuksid need koos lihaga ja oleksid ikka selles segamini. Meetodi põhimõte ongi, et liha ja selle ühendus luudega pehmenevad palju madalamal kuumusel ja lühema keetmisajaga kui luud ja nende omavahelised ühendused.

Kala oli mul potis rõngasse keeratuna, nina vastu saba, kõht ülespidi ja avatud. Õnneks on kalad üsna painduvad loomad, muidu poolemeetrine forell kuueliitrisesse potti ei mahuks.

Kalatööstuses oleks seda meetodit lihtne laialdaselt rakendada, sest palju kalu saab korraga suures madala temperatuuriga aurukatlas (türgi saunas) või keedupotis liha eraldamiseks parajaks kuumutada. Juba kalalaeva peal või kalafarmis saaks luud, pead ja uimed eraldada ja olenevalt keskkonnanõuetest võibolla ka vette tagasi visata.

Optimaalne kuumutamismeetod võib olla altpoolt, kalad selili üksteise kõrval, et kuumus just selgrooümbruse liha-luu ühendusi nõrgendaks. See ehk ei tasu vaeva, mida nõuab kalade paigutamine. Lihtsam on visata kalad soojaveevanni ja tunni pärast peadpidi välja tõmmata liha mahalükkamiseks. Võibolla saab seda kuidagi mehhaniseerida, näiteks konks läbi pea ja seljauime juba enne keetmist, siis välja tõmmata ja raputada, et liha kukuks, aga see nõuab katsetamist, sest ilmselt kukub selgroog koos lihaga pea küljest. Võibolla ultraheliga vibreerimine aitab liha luudest eraldada.

Rookimata terve kala puhul tekib küsimus, kas sisikonda saab samal meetodil eemaldada. Oletan, et see on keeruline, sest sisikond koosneb pehmetest kudedest nagu lihagi ja läheb vist umbes sama pehmeks sama temperatuuri ja ajaga. Sõrmedega kahe pehme koe eraldamine nõuab vist harjutamist.

mde

cof

Nõudepesumasina rest nõuderestiks

Mõnel nõudepesumasinal on sisemine rest korraga eemaldatav, nii et kui see köögitasapinnale või riiulile mahuks, siis saaks kõik nõud korraga välja tõsta, mis säästaks aega. Siit äriidee nõudepesumasinatootjatele: jagada rest kaheks pooleks, mille saab eraldi välja tõsta ja mis on silmale enamvähem ilusad, nii et nõud saab hulgakesi masinast riiulile liigutada.

Sarnane vahend aja kokkuhoiuks on pesukuivatusrest, mis sobitub riidekapi sisse ja mille saab täies koosseisus õuest sinna tõsta. Hotellides on juba kasutusel riiete veeretamise käru, mis on lihtsalt ratastel metallraam horisontaalse õlakõrguse toruga, mille külge saab riidepuudel rõivad riputada. Selline käru võiks mõõtudelt riidekappi mahtuda. See võib olla ka eemaldatavate ratastega, nii et alumist ratastega plaati saaks muu kauba veeretamiseks kasutada ja kui seda vaja pole, siis näiteks voodi alla parkida.

Asjade hoiustamisel ja logistikas üldiselt on efektiivsem kui ümberpakendamist ja ümberlaadimist vähem on. Merekonteinerid leiutati selleks, et saaks erineva kuju ja suurusega kaupu laevalt lihtsasti rongile või veokile tõsta. Poodides oleks sarnane ajasäästuvõimalus riiulitele mahtuvad kaubapakid, millest ostjal lihtne tooteid välja võtta. Säästumarketis, IKEAs, Walmartis ja muudes odavpoodides on sarnast lahendust juba osaliselt kasutatud, nimelt euroalused põrandal, nendel kaubakastid. See annab küll kaubast hea ülevaate, aga nõuab rohkelt põrandapinda ja kileümbrise ja kastide avamine on vahel tööriistadeta ostjale keerukas. Samasugust kauba transportimise ja väljapaneku ümbriste ühildamise põhimõtet saab ilmselt ka riiulite jaoks kasutada, näiteks tehases kaup riiulitele, täis riiulid poodi, tühjad riiulid tehasesse.

Probleemiks võib olla piisavalt tugevate riiulite kaal tihedama kauba jaoks nagu joogid, konservid, tööriistad. Väikese tihedusega kaup nagu krõpsupakid või kampsunid ei vajuta ka odavast õhukesest vineerist riiulit katki. Riiulid omakorda saab euroalusele tõsta ja poes sealt maha, ka inimjõul kui neil olev kaup piisavalt kerge on. Raskema kauba jaoks võib poe lakke midagi töökojakraana laadset paigaldada, aga see on suurem investeering ega pruugi juba ehitatud poodide puhul ära tasuda. Uusehitistes sisekraana lisamine eriti keeruline ega kallis pole, sest see on ainult terastalad koos tavalise elektrimootori ja mõne ketiga jõuülekandeks, umbes nagu garaažiukseavaja. Logistika on muidugi suur koordinatsioonimäng (muna ja kana probleem): tootjad ei pane kaupa riiulisse, sest poed pole riiulite vastuvõtmiseks valmis ega ka vastavalt ehitatud, poed omakorda ei tee riiulite vastuvõtuks ehituslikke ega töökorralduse muudatusi kui tootjad riiulitel kaupa ei paku.

Teekannu väike energiakokkuhoid

Rohelise tee jaoks soovitatakse 80-kraadist vett. Taimeteeks piisab isegi madalamast temperatuurist, vaid pisut kuumast veest. Isegi musta teed saab teha mittekeeva veega. Kui seada elektrilise teekannu termostaat seda madalamal temperatuuril välja lülitama kui 100 kraadi, siis saaks igal kasutuskorral pisut energiat kokku hoida.

Kui inimene ootab kannu väljalülitumiseni, siis madalamal temperatuuril lülitumine aitab ka aega säästa.

Soe toit on ainult harjumus ja traditsioon

Toidu kuumutamise ja muu töötluse eesmärgiks ajalooliselt oli selle näritavaks muutmine, toitainete parem kättesaadavus ja haigustekitajate tapmine. Tänapäeval saab toidu toorainet söödavaks töödelda ja säilitada ka muul moel kui vahetult enne söömist kuumutades. Haigustekitajaid saab hävitada keemiliselt (säilitusained, muuhulgas happed, alused, alkohol, sool, suhkur) ja füüsikaliselt (kuumus, rõhk, kuivatus, külmutamine parasiitide vastu), toitu seejärel hermeetiliselt pakendades. Tekstuuri näritavaks ja neelatavaks muutmiseks piisab pulbriks jahvatamisest. Seetõttu pole vaja kodus keeta-küpsetada.

Meeldivuse seisukohast on soe toit ja kuum või külm jook lapsepõlvest saadud harjumus. Maailma vaeseimates piirkondades kasvanud inimestele külm jook ei meeldi, kuna külmutusseadete puudumisel pole nad harjunud seda tarbima. Harjumuslikkust näitab ka samas olukorras vastandlike temperatuuridega vedelike joomine eri kultuurides – Türgi ja Hiina kuum tee, USA jääkuubikuid täis suhkrujoogitops (sealhulgas jäätee) sarnases subtroopikas või kõrbes (Florida, Arizona, Xiamen, Guangzhou). Keemiline koostis võib jookidel sarnane olla – Türgi õunatee on samuti suhkrune. Kuuma tee pakkumisele palaval ajal reageeriks ameeriklane negatiivselt ja jääjoogi kurku kallamine paneb kuuma joogiga harjunutel pea valutama.

Valmistamise seisukohast oleks kuumutamata söödav toit keskkonnasõbralikum ja odavam, kuna tootjal on lihtne suurtes kogustes eelkuumutada ja jahvatada, hermeetiline pakend maksab tänapäeval tühiselt vähe, samas kaob kodudes vajadus pliidi ja pottide järele ning väheneb elektrikulu. Aja kokkuhoid on samuti märkimisväärne, sest toidu valmistamiseks kulub suurusjärgus tund päevas.

Kriisiolukorras ja välitingimustes (matkal, sõjas) on loomulikult vaja kuumutamata söödavat kaua säilivat toitu, milleks tootmises läbi kuumutatud, pulbriks jahvatatud ja kuivatatud toiduained hästi sobivad. Eelis infrapunakaamerate ajastul on ka, et vaenlane ei avasta üksust keetmise kuumuse järgi. Ka vanasti oli lõkkesuits reetlik signaal.

Eeldame, et inimene tarbib päevas 4 kg vett ja toitu. Selle soojendamiseks nulli lähedalt kehatemperatuurini kulub 4 *1 *36 =144 kcal, mis on umbes 1/20 täiskasvanu päevasest energiavajadusest kehalise töö korral. Sellise kalorikoguse saab 144 /9 =16 g rasvast. Soojendamaks eelnevalt toidu ja joogi kehatemperatuurini, peab kaasas kandma kütust, priimust, potti ja kulutama aega. Puhtalt kaalu põhjal on matkata lihtsam kohe söödava toidu (pähklivõi, kondenspiim, köögiviljapulbrid, valgupulbrid, maisihelbed, konservid) pisut suurema kogusega, mitte väiksemat kogust tavatoitu ise keeta. Ilmselt seetõttu on tekkinud matkaliik „priimuseta” (no-cook hiking, stoveless backpacking).

Alla nullise ilmaga peab külmunud toitu ja jooki ikkagi sulatama, et seda oleks lihtsam kõrist alla saada ja et see suu limaskesti ei jäätaks. Priimust ja muud keeduvarustust pole otseselt vaja, sest vee peab ainult vedelasse olekusse saama, mida võimaldab keha lähedal kandmine, näiteks kõhukotis riiete all. Seljakotis vastu selga pole soovitatav külmetushaiguse ohu tõttu. Meeldivamaks söömiskogemuseks võib toidu ka kehatemperatuurini tõusta lasta.

Alajahtunud inimese soojendamiseks on väline soojusallikas muidugi kasulik, aga priimus on selleks üsna ebapraktiline, sest tekitab liiga suurt kuumust, nii et seda ei saa vastu rindkeret hoida. Kuuma joogi kurkukallamine on plagisevate hammastega või külmast krampis (neelamis)lihastega inimesele ka raske ja võib kõrvetada. Niinimetatud kosmosetekk (alumiiniumkattega isoleeriv palakas) ja kehasoojusega soojendamine on kiiremini rakendatavad ja kaasaskantavad. Pääste tuleks alajahtunule kutsuda nagunii.

Kui olude sunnil tuleb külmas vees olla, näiteks soises kaevikus või veekogu läbides, siis ei suuda keha ka pidevalt rasva ja suhkrut süües nii palju soojust toota kui naha kaudu kaotab, sest seedimiskiirus on piiratud. Isegi mittelõdiseva soojustootmise (nonshivering thermogenesis) geeniga burjaatidel pole seedeefektiivsus piisavalt kõrge. Kui sellisel juhul on toit kehast soojem, siis aitab see pikendada alajahtumiseni vastupidamise aega. Ajapikendus pole siiski eriti suur, sest keha ei suuda sellist vedelikukogust sisse mahutada, mida oleks soojuskao tasakaalustamiseks vaja. Näiteks nullilähedases vees tekib alajahtumine paari minutiga, ehk 80 kg inimene kaotab temperatuuri umbes ühe kraadi minutis. Kui joodav vesi oleks 72 kraadi (sama palju kehatemperatuurist kõrgem kui ümbritsev vesi madalam, kõrvetab kurku), siis peaks seda 80 kg *K /min soojuskao tasakaalustamiseks tarbima 80 /36 =2,22 liitrit minutis.

Telefoni laadija- ja kõrvaklapiaugu tööle saamine

Nutitelefoniga oli probleem, et laadija ots ei püsinud telefonis selle jaoks mõeldud augus. Seetõttu laadija ka ei laadinud. Proovisin laadijaotsa kleeplindiga laadimise ajaks telefoni külge kinnitada. Ostsin mitu erinevat laadimiskaablit ja kõigiga oli sama probleem. Vaatasin internetist, et vaja telefonil laadimisauk tolmust puhastada. Puhastasin mitu korda õrnalt traadiotsaga, puhusin sisse, imesin tolmuimejaga, aga miski ei aidanud. Lõpuks võtsin julguse kokku ja kraapisin nõelaga hästi tugevasti, surudes nõela laadimisaugu põhja ja külgede vastu. Mu loogika oli, et kui midagi lähebki katki, siis pole sellest erilist lisakahju, sest nagunii on telefon laadimata kasutuskõlbmatu. Selle tugeva kraapimisega tuli laadimisaugust mitu tolmutroppi välja. Täitsa uskumatu kui palju tolmu sinna mahtus. Taskus kandes oli ilmselt laadimisauku riidepudi sattunud ja laadijaotsaga olin iga päev tolmu augu põhja kokku pressinud. Pärast sügavpuhastamist läks laadija ilusti auku ja püsis seal, laadides ilusti. See oli mitu kuud tagasi.

Kõrvaklappide auk mu telefonil ka ei töötanud kohe kasutatuna ostmisest peale. Arvasin, et kasutatud telefoni viga. Kuna ma telefoniga peaaegu kunagi kõrvaklappe ei vajanud, siis leppisin selle puudujäägiga. Nüüd tuli mõte, et äkki kõrvaklappide auk on ka tolmu täis. Kraapisin siis terasest kirjaklambri otsaga kõvasti põhja ja külgi ja tuligi mitu troppi tolmu välja. Nüüd läheb kõrvaklapijuhe auku lõpuni sisse ja kõrvaklapid töötavad. Huvitav, et ma varem selle lahenduse peale ei tulnud, näiteks telefoni laadimisauku puhastades.

Riided, mida saab ka pahupidi kanda, säästavad aega

Kui sokid näevad sarnased välja nii õigetpidi kui pahupidi, näiteks kootud villasokid, siis ei pea neid uuesti pöörama kui need jalast tõmmates pahupidi lähevad. See säästab iga päev minutikese, mis sokke kandva inimkonnaosa ja kõigi päevadega korrutades on juba oluline ajavõit. Sama kehtib pükste, särkide, suusamütside ja muude riiete puhul. Küsimus on, kas riiete kahtepidi kantavaks tegemise kulu on suurem kui ajasääst. Ilmselt väiksem, sest ka osad masstoodetud sokid on seest ja väljast sarnased.

Enamasti pannakse õmblused riiete siseküljele, mis teeb õigetpidi kandmise pisut ebamugavamaks kui pahupidi (õmblused väljaspool). Mida peetakse viisakateks riieteks ja viisakaks kandmisviisiks on puhtalt sotsiaalne norm. Kui inimkond koordineeriks end teistsugusele normile, mis eelistaks mugavat kandmisviisi ja praktilisi riideid, siis võidaksid sellest kõik. Võiks pidada viisakaks hoopis õmblused väljaspool kandmist, samuti mugavaid spordiriideid, mitte jäika ülikonda, mis ei lase näiteks käsi õla kõrguselegi tõsta ilma üles kortsu tõusmata. Dressidele võib ju maniski, särgikrae ja ülikonna jäljendi peale maalida kui see oluline on.

On ka teisi lihtsaid muudatusi riietele, mis need praktilisemaks muudavad, aga välimuse peaaegu samaks jätavad. Riiete mugavust peaks teaduslikult testima.

Siseruumi valgustuse asendamine pealambiga

Üksi siseruumis olev inimene saab elektrit säästa, kasutades pealampi laevalgustuse asemel. Tänapäevased LED lambid on piisavalt kerged, eredad ja kauakestva akuga, et neid saaks terve päeva kasutada. Kui koroonaviiruse tõttu nagunii visiiri või maski kantakse, siis pole lisavarustus pea küljes eriline lisaebamugavus. Samuti kui peab kandma kiivrit või on ruum piisavalt külm mütsi motiveerimiseks (ehitusjärgus, lao- või tootmishoone).

Pealamp näitab valgust sinna, kus vaja, mitte kogu ruumi ebavajalikesse nurkadesse nagu laevalgustus. Kuna kaasaskantav valgusti on lähemal valgustust vajavatele objektidele, ei pea see nii võimas olema kui laelamp. Idee on sarnane tänavavalgustuse asendamisele jalanõude küljes olevate isiklike lampidega.

Mitme inimesega ruumis on probleemiks teiste pimestamine pea kõrguselt tuleva horisontaalse valgusvihuga. See probleem on ülalt langeval laevalgusel väiksem. Kui öönägemisseadmed piisavalt odavaks ja mugavaks muutuvad, siis saab kogu tehisvalgustuse isiklike infrapunaprillidega asendada. Need ei pimesta teisi ja neid saab kasutada nii siseruumis kui õues. Kui integreerida öönägemisseadmed virtuaalreaalsusprillidega, siis ei pea kulutama ressursse siseviimistlusele – igaüks saab oma prillides seinavärvi seadistada endale sobivaks. Samuti ei pea ühtegi asja värvima ilu pärast, vaid ainult ilmastikukaitseks vm praktiliseks eesmärgiks.

Kriisijuhiste kommentaarid

Ole valmis” ja „Varu enne maru” sisaldavad mõningaid häid mõtteid, aga ka küsitavusi. Hea on tähelepanu juhtimine, et elektri kadumisel ja telefoniaku tühjenemisel ei pääse ligi telefonisse salvestatud kontaktidele, seega peaks olulisemad telefoninumbrid paberile talletama (üles kirjutama, välja printima). Sellele soovitusele võiks lisada, et igasugune vajalik info võiks olla dubleeritud elektrit mittevajavale andmekandjale, näiteks elektri-, vee-, kanalisatsiooni- ja küttesüsteemi kasutus- ja parandusjuhised, olulisemate tööriistade-kodumasinate kasutusjuhised, esmaabi õpetus ja kriisiplaan üldiselt.

Hea soovitus on ka auto kütusepaak üle poole täis hoida ja nädala joogiveevaru kodus hoida. Varusid võiks soovitada hoida laealustel riiulitel, mis ei vähenda kasutatavat elamisruumi.

Tutvumine naabritega on hea soovitus nii kriisiks valmistumiseks kui üldiselt – suurem suhtlusringkond on hea vaimsele ja kehalisele tervisele, naabrite tundmine ennetab kuritegevust ja parandab koostööd kogukonna edendamisel.

Kummaline on soovitus, et vaid pool toitu kriisivaru hulgas ei peaks vajama kuumutamist – miks mitte kogu varu? Palju toite on ju tänapäeval kuumutamata söödavad ja lõputult säilivad (kuivatatud puuviljad-juurviljad, pähklid, piimapulber, valgupulbrid, aedviljapulbrid nagu brokkoli, asparaaguse, spirulina, jahud, kaera- ja muu vilja helbed, mida vaja vaid leotada). Kummaline on ka soovitus kriisivaruks osta küpsiseid, mis on ebatervislikud, kiusatust tekitavad ja transpordil tihti tükkideks-pudiks lagunevad, raskendades söömist välitingimustes. Purunenud küpsiste pakist suhu kallamine on helvestest keerukam, sest tükid on eri suurustega.

Kuumutamist mittevajavad pika, kuigi piiratud säilivusega on ka konservid. Nendega on sarnane väike probleem nagu muude www.olevalmis.ee soovitatud ebatervislikult soolaste toitudega (pakisupid, valmis makaroni-, köögivilja-, teravilja- või kaunviljaroad lihaga, soolased küpsised), et need suurendavad joogiveevajadust.

Kauplused soovitavad muidugi kriisivaruks kõige kasumlikumaid ja kiusatust tekitavamaid tooteid, mis kiiresti ära tarbitakse, näiteks kartulikrõpsud. Siis peab ju varuja uue varu ostma.

Lisaks toidupakendite niiskuskindlusele peaksid need ka kahjurikindlad olema, eriti kui elamus on varem probleeme olnud näiteks prussakate, vaaraosipelgate või hiirtega. Varud seisavad kaua kõrvalistes nurkades, mida inimene ei vaata ega valgusta, aga kuhu kahjuritel on parem ligipääs kui elutoa keskpõrandale.

Soovituste stiilis „Veendu, et…” ja „Leppige kokku…” asemel võiks öelda „Harjutage läbi…”, sest inimene õpib paremini tehes kui passiivselt kuulates või lugedes. Lastele oleks kriisiharjutus huvitav mäng – vähemalt minule oleks väiksena küll põnev olnud, sarnaselt matkamisele ja esmaabikursusele.

Väligrilli ja gaasipliidi soovituse juures on pehme ebamäärane hoiatus, et „need peaksid sobima sinu kodus kasutamiseks”, aga peaks olema selge sõnum, et siseruumis põletamine tekitab vingugaasimürgituse kui ventilatsioon pole ette nähtud heitgaaside nagu CO eemaldamiseks. Kanada elektrikatkestuse ajal 2013 detsembris suri Torontos vähemalt kaks inimest siseruumis grilli kasutamise tagajärjel.