Sildiarhiiv: elunipp

Peapesu palja veega

Juba üle kuu aja järgin internetist leitud soovitust pesta juukseid tavalise kraaniveega, sest šampoon või muu pesuvahend mingit lisapanust ei anna. Oleneb ilmselt inimesest, aga minu puhul on katse senini edukas: kõõma pole tekkinud, peeglis juuksed rasvased ei tundu ja keegi teine pole neid ka negatiivselt kommenteerinud. Juuksed tunduvad mulle pisut tihedamad ja tumedamad kui varem šampooni kasutades.

Veepesu muud head küljed on pisike keskkonna- ja rahasääst. Pesuaega kulub umbes sama palju kui šampooniga. Kui mingi probleem tekib, saan alati uuesti pesuvahendit kasutama hakata.

Erandina pesen pead vähese seebi või šampooniga peale igakuist endal juuste lõikamist, et millimeetrised juukseotsad peast ja õlgadelt eemaldada, muidu hakkavad sügelema. Veepesule need lõigatud juuksed millegipärast eriti ei allu.

Spordiriiete higihaisu vältimisest

Spordiriided on enamasti polüestrist või nailonist, mida ei tohiks väga kuumalt ega valgendajaga pesta. Tavalise pesuga ei tule higihais päris maha kui higi on riietel juba kuivanud ja paar päeva seisnud kuni pesumasinatäis koguneb. Pesule allumatu higilõhna ennetamiseks tasub riided läbi loputada enne kui higi neil kuivab. Seda on lihtne teha, võttes riided pärast trenni duši alla kaasa. Seal põrandal vedeledes ligunevad need enamvähem läbi ja pärast saab need näiteks dušiotsiku külge kuivama riputada kuni enam ei tilgu.

Veel niiskena loputamine võib ennetada ka kaenlaaluseid higiplekke, mis tavalises pesus maha ei tule. Sama kehtib vereplekkide kohta mitmesugustest kriimustustest, jalgratta pealt kukkumisest jne – kui riided näiteks haava pestes kraanikaussi või duši alla ligunema panna, siis veri ei hüübi riietele ja plekid ei kinnistu.

Juustu hallitama minemise aeglustamine

Kilepakendi sees on juust peaaegu steriilne. Hallitama ajavad avamisel ja lahtilõikamisel paki sisse sattuvad mikroobid ja eosed. Neid saab vähendada kui kätega mitte puudutada juustu ega pakendi sisekülge. Selleks lõigata puhaste kääridega paki üks ots lahti, lükata paki teist otsa pigistades juust pisut pakist välja ja lõigata seda puhta noaga, hoides juustu lõikelaual paigal läbi kile. Siis lükata noaga juust pakki tagasi. Kui juustu pole vaja viilutada, siis võib selle enne pakendi avamist tükkideks murda (murtavus sõltub juustu elastsusest ja paksusest). Seejärel lõigata puhaste kääridega paki üks lahti ja koputada vajalik kogus tükikaupa pakendist välja.

Õhukese plokina pakendatud juustu saab ka läbi kile noa tagakülge kasutades regulaarse kujuga risttahukateks pressida.

Tilliteipimine

Palavas trenni tehes oleks ilma alukateta jahedam, aga enamikul lühikestel trennipükstel (ja ka muudel) on ees mingi õmblus, mis tilliotsa kraabib kui eesnahk seda päris ära ei kata. Üks lahendus on lühikesed pahupidi jalga panna, õmblus väljaspool, aga kui materjal ise kare on, siis see ei tööta. Teine lahendus on mainitud õmbluseta pehmest riidest lühikesed osta. Joostes või hüpates tõmbab raskusjõud välissuguelundeid ebamugavalt allapoole (oleneb muidugi nende raskusest), nii et mingi tugi oleks optimaalne, samal põhimõttel kui naistel sportrinnahoidja (mis võib ka sumomaadlejatele kasuks tulla).

Kolmas lahendus kasutab teipi, mis nõrgalt naha külge jääb, näiteks läbipaistvat kontoriteipi. Tuleb eesnahk tilliotsa peale tõmmata ja siis üle otsa kinni teipida. Ühest neljasentimeetrisest teibijupist piisab, et hõõrumist vältida. Kogu paketi võib omakorda vöö külge teipida kui raskusjõud ebamugavust põhjustab. Teibi nõrk kleepuvus on oluline, et selle eemaldamist lihtsustada. Korralik plaaster näiteks oleks väga valus ära tõmmata (analoogselt filmi American Pie 2 superliimistseeniga), aga kontoriteibiga seda probleemi pole. Enne kasutamist tuleb teipi muidugi vähemtundlikul nahal testida, sest võibolla on mõni kontoriteip tugeva liimiga. Natuke peab teip naha külge kleepuma, et lahendus töötaks.

Miks värske õhk pea selgeks teeb

Olen kuulnud arvamusi, et värske õhk teeb pea selgeks ja et pärast värskes õhus viibimist tuppa tulek teeb uniseks. Vahel tundub ka enda kogemuse põhjal nii, vahel mitte. Topeltpimendusega uuringu puudumisel spekuleerin teoreetiliselt, miks õues viibimine äratada võib.

Põhjus pole tõenäoliselt õhu gaasilises koostises. Hapnikusisaldus normaalse ventilatsiooniga hoones on sarnane välisõhule. Süsihappegaas samuti. Õhu koostise muutus mõne promilli võrra muudab vere gaasisisaldust vähem kui üks sügav hingetõmme. Isegi kui asi oleks õhu koostises, siis akna avamine peaks koostise kiirelt ühtlustama, eriti kui ilm pole täiesti tuuletu.

Toas on valgust tavaliselt palju vähem kui õues (silmad kohanduvad, nii et inimene suurt vahet ei taju). Valgus äratab ja parandab meeleolu, hämarus seevastu suurendab melatoniini tootmist ajus ja teeb uniseks. Hüpoteesi, et õuevalgus teeb pea selgeks, saab kontrollida, võrreldes pimedal ajal õues käimise mõju toas ereda prozhektori sisselülitamisega.

Inimene liigub õues rohkem, mis parandab vereringet, sealhulgas ajus. Aju paremat verevarustust tajub inimene pea selgemaks minekuna. Tuppa tulles inimene tavaliselt istub või vähendab füüsilist koormust muul viisil. Õues liikumine on tavalisest istuvast eluviisist kehaliselt väsitavam, mis seletab ka järelmina unisuse teket. Hüpoteesi, et suurem füüsiline koormus õues teeb pea selgeks, saab kontrollida, võrreldes siseruumitrenni õues istumise või lamamisega.

Õueõhk on parasvöötmes enamasti toast jahedam, mis ahendab perifeerseid veresooni, mis omakorda võib tõsta vererõhku ja parandada aju verevarustust. Seda hüpoteesi saab kontrollida liigsoojades riietes õues käimise mõju võrdlemisel toas liiga õhukeste riiete kandmisega.

Kardina täiendamine papist aknapalistusega

Kui ruloo on läbimõtlematult väike ja kinnitatud akna ülaservast madalamale, nii et valgus paistab ruloo kohalt ja külgedelt öösel tuppa, siis oleks hea kas parem kardin paigaldada või vähemalt akna ülaservale ja külgedele varjav riideriba kinnitada. Kui aga üürikorteris kardinat vahetada ega seina ega akna külge midagi kleepida, kruvida ega naelutada ei tohi, siis on akna palistamine raskendatud.

Üks lahendus on riputada palistus aknapiida külge nii, et see püsib vaid hõõrdejõu abil. Pappkarpide sisenurgad sobituvad hästi aknapiida ülaserva välisnurkadega, nagu juuresoleval pildil. 

Akna papist palistusriba

Karbinurkadest lõigatud tükid saab tasapinnaliste papiristkülikutega omavahel ühendada. Kui selline papist aknaääristusriba kleeplindi abil piisavalt pingule tõmmata, siis ei libise see ka tuulise ilma ja lahtise aknaga aknapiidalt maha. Pinge ei tohi muidugi nii suur olla, et pappkarpide nurgad rebenevad või laiali painduvad.

Painduv materjal nagu riie kipub aknapiidalt maha libisema, aga tõenäoliselt saaks ka riidest sarnase palistuse teha kui see piisava pinge all on. Üks variant on jäika mittevenivasse riidetükki „nurgad” õmmelda, mille saab sarnaselt pappkarbinurkadele aknapiidale venitada. Kaugus õmmeldud „nurkade” vahel peab täpselt aknapiida laiusega sobituma, muidu kas ei lähe riie piidale või on lõtv ja libiseb maha. Teine variant on elastne riie või kummipael, millel venitamisruumi rohkem. Selle probleem on, et „nurgad” venivad ja painduvad, mis soodustab mahalibisemist.

Püksisäärte kitsamaks õmblemine

Pikkade pükste allservad kipuvad jalgrattaga sõites keti ja hammasratta vahele jääma. Lahendusi on mitu: püksisäär soki sisse toppida või klambri või kummipaelaga jala välisküljelt kokku tõmmata. Sokist kipub säär vändates välja tulema, jala liikumise tõttu. Pika sooniva säärega sokid lahendavad selle probleemi, aga on ebamugavad. Klambrit või kummipaela peab kaasas kandma ja meeles pidama, aga mälu mul vananedes halveneb.

Veel üks lahendus on püksisäärte kitsamaks õmblemine, nagu juuresoleval pildil.Sirge toru asemel on säär tiputa koonuse kujuline.

Pükste allserva kitsendades peaks hoolitsema, et kand ikka läbi mahuks. Kitsamaks tasub õmmelda eestpoolt, et põlve painutust mitte takistada.

Salati söömise mehaanika

Salatit on keeruline süüa, sest seda lamedalt taldrikult torkides ei jää see hästi kahvli otsa ja kahvlit labidana selle alla nihutades kalduvad ebakorrapärase kujuga lehetükid küljele, mitte ei jää tasakaalu. Mõlemal juhul kipub salat tõstes kahvlilt maha kukkuma. Kausist salati kurku kallutamine ka ei toimi, sest lehed kleepuvad kausi külge, on liiga suured või kukuvad ebakorrapärase kuju tõttu raskestiennustatavas suunas suust mööda.

Paar lahendust, mida ma pole kasutatavat näinud, on salati blenderis joodavaks püreeks tegemine või batooniks kokkupressimine. Mõlemad variandid on mehaaniliselt lihtsamad juua-süüa kui tavaline salat. Näppudega söömine on lihtsam kui kahvliga, aga kaugel ideaalsest. Juurviljamahl või smuuti on pisut sarnased salatipüreele, aga neist on kiudained (viljaliha) eemaldatud.

Üks võimalus salatit mugavalt püstijalu süüa oleks muu salat ühe suure salatilehe sisse rullida ja sushisarnaselt kinni siduda. Kahjuks oleks selline salatirull üsna ebastabiilne ja lekkiv, sest salat kipub rebenema, on elastne pinna normaali suunas ehk püüab end lahti kerida, vedelikku mitteimav, seega laseb kastmel lihtsasti lekkida. Salatileht ei kleepu enda külge, mis takistaks lahtirullumist.

Aasia köögis on probleemile lahendus leitud, kuigi ma pole seda laialt kasutuses näinud. Nimelt rullitakse salat (või ka muu toit) riisipaberi sisse, mis on lihtsalt õhuke taignakiht. See on pinna normaali suunas plastne, mitte elastne, seega ei keri end lahti. Pinnaga paralleelselt on aga veniv ja elastne, nii et ei rebene. Riisipaber on pisut niiske ja kleepub enda külge nagu iga tainas, mis takistab rulli lagunemist ja hoiab vedeliku selle sees. Pisut imab riisipaber ka vedelikku, aga see pole oluline omadus.

Söömise alustamine servadest või keskelt

Vastkeedetud toidu söömist tasub alustada servadest, mis jahtuvad kiiremini. Seevastu ülessoojendatud toitu, eriti mikrolaineahjus tehtut, maksab esmalt pigem keskelt haugata, sest keskkoht on jahedaim. Mikrolaineahjus kuumenevad kõigepealt toidu servad, pliidil tehes põhi, gaasipliidil järgmisena servad. Mittekonvektiivne soojusjuhtivus on toidul üldiselt halb, mistõttu võib söök väljast kõrbeda*, samas seest tooreks jääda, ning on enamasti keskelt jahedaim.

Värskelt keedetud toit on üldjuhul ühtlaselt läbi kuumenenud, eriti kui tegemist on vedela supi või pudruga, milles soojus konvektsiooni teel levinud on. Ühtse algtemperatuuriga toidu soojuse söömishetkel määrab jahtumiskiirus.

*Erand on mikrolaineahjusai, mis kõrbeb esimesena keskelt, mu isikliku kogemuse kohaselt.

Pudelisuud puudutamata joomine

Oskus pudelist juua pudelisuud puudutamata on hügieeni jaoks hea. Põhimõtteliselt tähendab see joogi kurku valamist. Indias on see laialt levinud – eks motivatsioon mikroobide levikut takistada on kõrgem suurema haiguskoormusega piirkonnas. Harjutamist see oskus küll kümmekond korda vajab (soovitavalt kraanikausi kohal ja veega, et mitte riiete rindmikku ega põrandat määrida), aga selle omandamine on üldiselt kiire ja lihtne.

Pilte ja videoid pudelit puudutamata joomisest leiab internetist palju (näiteks otsifraasiga „drinking without touching the bottle”). Samamoodi saab klaasist, kannust jm anumatest juua neid suuga puudutamata.