Sildiarhiiv: elunipp

Kardina täiendamine papist aknapalistusega

Kui ruloo on läbimõtlematult väike ja kinnitatud akna ülaservast madalamale, nii et valgus paistab ruloo kohalt ja külgedelt öösel tuppa, siis oleks hea kas parem kardin paigaldada või vähemalt akna ülaservale ja külgedele varjav riideriba kinnitada. Kui aga üürikorteris kardinat vahetada ega seina ega akna külge midagi kleepida, kruvida ega naelutada ei tohi, siis on akna palistamine raskendatud.

Üks lahendus on riputada palistus aknapiida külge nii, et see püsib vaid hõõrdejõu abil. Pappkarpide sisenurgad sobituvad hästi aknapiida ülaserva välisnurkadega, nagu juuresoleval pildil. 

Akna papist palistusriba

Karbinurkadest lõigatud tükid saab tasapinnaliste papiristkülikutega omavahel ühendada. Kui selline papist aknaääristusriba kleeplindi abil piisavalt pingule tõmmata, siis ei libise see ka tuulise ilma ja lahtise aknaga aknapiidalt maha. Pinge ei tohi muidugi nii suur olla, et pappkarpide nurgad rebenevad või laiali painduvad.

Painduv materjal nagu riie kipub aknapiidalt maha libisema, aga tõenäoliselt saaks ka riidest sarnase palistuse teha kui see piisava pinge all on. Üks variant on jäika mittevenivasse riidetükki „nurgad” õmmelda, mille saab sarnaselt pappkarbinurkadele aknapiidale venitada. Kaugus õmmeldud „nurkade” vahel peab täpselt aknapiida laiusega sobituma, muidu kas ei lähe riie piidale või on lõtv ja libiseb maha. Teine variant on elastne riie või kummipael, millel venitamisruumi rohkem. Selle probleem on, et „nurgad” venivad ja painduvad, mis soodustab mahalibisemist.

Püksisäärte kitsamaks õmblemine

Pikkade pükste allservad kipuvad jalgrattaga sõites keti ja hammasratta vahele jääma. Lahendusi on mitu: püksisäär soki sisse toppida või klambri või kummipaelaga jala välisküljelt kokku tõmmata. Sokist kipub säär vändates välja tulema, jala liikumise tõttu. Pika sooniva säärega sokid lahendavad selle probleemi, aga on ebamugavad. Klambrit või kummipaela peab kaasas kandma ja meeles pidama, aga mälu mul vananedes halveneb.

Veel üks lahendus on püksisäärte kitsamaks õmblemine, nagu juuresoleval pildil.Sirge toru asemel on säär tiputa koonuse kujuline.

Pükste allserva kitsendades peaks hoolitsema, et kand ikka läbi mahuks. Kitsamaks tasub õmmelda eestpoolt, et põlve painutust mitte takistada.

Salati söömise mehaanika

Salatit on keeruline süüa, sest seda lamedalt taldrikult torkides ei jää see hästi kahvli otsa ja kahvlit labidana selle alla nihutades kalduvad ebakorrapärase kujuga lehetükid küljele, mitte ei jää tasakaalu. Mõlemal juhul kipub salat tõstes kahvlilt maha kukkuma. Kausist salati kurku kallutamine ka ei toimi, sest lehed kleepuvad kausi külge, on liiga suured või kukuvad ebakorrapärase kuju tõttu raskestiennustatavas suunas suust mööda.

Paar lahendust, mida ma pole kasutatavat näinud, on salati blenderis joodavaks püreeks tegemine või batooniks kokkupressimine. Mõlemad variandid on mehaaniliselt lihtsamad juua-süüa kui tavaline salat. Näppudega söömine on lihtsam kui kahvliga, aga kaugel ideaalsest. Juurviljamahl või smuuti on pisut sarnased salatipüreele, aga neist on kiudained (viljaliha) eemaldatud.

Üks võimalus salatit mugavalt püstijalu süüa oleks muu salat ühe suure salatilehe sisse rullida ja sushisarnaselt kinni siduda. Kahjuks oleks selline salatirull üsna ebastabiilne ja lekkiv, sest salat kipub rebenema, on elastne pinna normaali suunas ehk püüab end lahti kerida, vedelikku mitteimav, seega laseb kastmel lihtsasti lekkida. Salatileht ei kleepu enda külge, mis takistaks lahtirullumist.

Aasia köögis on probleemile lahendus leitud, kuigi ma pole seda laialt kasutuses näinud. Nimelt rullitakse salat (või ka muu toit) riisipaberi sisse, mis on lihtsalt õhuke taignakiht. See on pinna normaali suunas plastne, mitte elastne, seega ei keri end lahti. Pinnaga paralleelselt on aga veniv ja elastne, nii et ei rebene. Riisipaber on pisut niiske ja kleepub enda külge nagu iga tainas, mis takistab rulli lagunemist ja hoiab vedeliku selle sees. Pisut imab riisipaber ka vedelikku, aga see pole oluline omadus.

Söömise alustamine servadest või keskelt

Vastkeedetud toidu söömist tasub alustada servadest, mis jahtuvad kiiremini. Seevastu ülessoojendatud toitu, eriti mikrolaineahjus tehtut, maksab esmalt pigem keskelt haugata, sest keskkoht on jahedaim. Mikrolaineahjus kuumenevad kõigepealt toidu servad, pliidil tehes põhi, gaasipliidil järgmisena servad. Mittekonvektiivne soojusjuhtivus on toidul üldiselt halb, mistõttu võib söök väljast kõrbeda*, samas seest tooreks jääda, ning on enamasti keskelt jahedaim.

Värskelt keedetud toit on üldjuhul ühtlaselt läbi kuumenenud, eriti kui tegemist on vedela supi või pudruga, milles soojus konvektsiooni teel levinud on. Ühtse algtemperatuuriga toidu soojuse söömishetkel määrab jahtumiskiirus.

*Erand on mikrolaineahjusai, mis kõrbeb esimesena keskelt, mu isikliku kogemuse kohaselt.

Pudelisuud puudutamata joomine

Oskus pudelist juua pudelisuud puudutamata on hügieeni jaoks hea. Põhimõtteliselt tähendab see joogi kurku valamist. Indias on see laialt levinud – eks motivatsioon mikroobide levikut takistada on kõrgem suurema haiguskoormusega piirkonnas. Harjutamist see oskus küll kümmekond korda vajab (soovitavalt kraanikausi kohal ja veega, et mitte riiete rindmikku ega põrandat määrida), aga selle omandamine on üldiselt kiire ja lihtne.

Pilte ja videoid pudelit puudutamata joomisest leiab internetist palju (näiteks otsifraasiga „drinking without touching the bottle”). Samamoodi saab klaasist, kannust jm anumatest juua neid suuga puudutamata.

Kusemistehnika rappuvas tualetis

Rongi, lennuki või laeva kõikuvas-vappuvas peldikus kustes saab end stabiliseerida peaga vastu enda ees olevat seina toetudes, põlved vastu külgseinu kui need piisavalt lähedal on (nagu enamasti lennukis). Istumine on muidugi veel stabiilsem, aga mõnikord ei kutsu peldiku ebahügieeniline seisukord seda varianti valima. Vappuv peldik on suurema tõenäosusega täis pritsitud, sest eelnevatel püstikusejatel oli sihtimine raskendatud. Lisaks võib salongi rappumine reisijates merehaigust tekitada, misjärel on ka okset peldikus tihemini, sealhulgas väljaspool potti. Seevastu peakõrgusel on minu kogemuse põhjal sein alati puhas olnud. Külgseinad poti kõrval on ka enamasti puhtad. Nii et viie kohaga toetumine (tallad, põlved ja pea) on hea kompromiss stabiilsuse ja hügieeni vahel.

Praktilistele esemetele võiks mõõdud peale trükkida

Köögis oleks mõistlik nõudena kasutada ainult mõõteanumaid, sest aeg-ajalt on vaja koostisaineid mõõta, eraldi anuma võtmine kulutab pisut aega ja seda lisaanumat on vaja pärast pesta. Kausile või tassile mahumõõtude peale trükkimine või graveerimine on nii odav, et seda võiks kõigi toidunõude puhul teha. Samuti muude anumate nagu ämbrid, pesukausid, pappkastid, vann, kraanikauss, igasugused pakendid.

Praktilistele esemetele üldiselt võiks mõõdud peale trükkida, näiteks lauaservale sentimeetrid-millimeetrid ja lauaplaadile vastava ruudustiku, et lauaplaati joonlaua ja mõõdulindina kasutada. Olen ise raamatute ja vihikute servi joonlauana kasutanud, mis puhul oleks kasulik olnud kui neil oleksid ka pikkusühikud peal olnud. Ka karpide ja kastide servad võiksid pikkusühikuid näidata, samuti iga jäiga pakendi serv.

Olen asjade kaalu võrdlemiseks tarvitanud liitriseid piima- ja mahlapakke, sest neil on nende mass peal kirjas. Samuti olen vedelikumahtu mõõtnud pooleliitrise plastikust veepudeliga ja pikkust A4 paberi servaga ning tikutopsiga. Teadaoleva mõõduga esemed on niisiis kasulikud.

Kõige laiemalt näidatavad mõõtühikud otseselt mõõtmisega mitteseotud esemetel tunduvad olevat tunnid ja sekundid, sest paljudele elektroonikaseadmetele on lisatud kell. Arenenud riigis tahab keskmine inimene kella vaadata palju kordi päevas. Kui iga kord saab säästa need paar sekundit, mis kuluvad telefoni taskust võtmisele või varruka käekellalt tõmbamisele, siis kokku on esemetele kellade lisamise ühiskondlik kasu päris suur. Sarnast, kuigi väiksemat kasu tooks pikkus-, mahu- ja massiühikute lisamine muudele igapäevastele asjadele.

Mahlad säilivad jahutamata kui kork kiirelt tagasi panna

Tavalised toidupoest ostetud greibi- ja apelsinimahlad püsivad 20-kraadisel temperatuuril avatuna üle 10 päeva värsked kui kork peale väljavalamist kiiresti peale tagasi panna. Loomulikult ei tohi otse mahlapudelist juua, korgita pudelisuud puudutada ega muul viisil pudelisse mikroorganisme sisse lasta, sest muidu läheb mahl vähem kui ühe päevaga käärima. Külmikus hoitud avatud poe-õunamahl püsib värske kaks-kolm nädalat, jällegi kui pakk kiirelt avada-sulgeda, et mikroobide sissepääsu minimeerida. Ilmselt on õhus lenduvaid mikroorganisme piisavalt vähe või pole nad mahlas elamisele spetsialiseerunud, nii et nende väikeses koguses mahla sattumisel kulub pikk aeg enne kui nende arv nii palju kasvab, et nende elutegevuse jääkaineid mahlas märgata on.
Rasvavaba piim püsib avatuna külmikus värske ka viis päeva peale „parim enne“ kuupäeva kui kork alati kiiresti peale tagasi panna ja üldiselt hoiduda mikroobe pakki laskmast. Samadel tingimustel hoitud täispiim (3,5% rasva) läheb päev-kaks peale „parim enne“ kuupäeva hapuks. Ma ei oska seda säilivuserinevust selgitada.
Kauasäiliv piim (nii rasvavaba kui täispiim) püsib avatuna toatemperatuuril värske vähemalt nädala, jällegi kui mikroobe sellesse mitte sisse lasta. Kreeka jogurt säilib samuti toatemperatuuril vähemalt nädala, isegi kui seda lusikaga pakendist süüa, mis suubakterid sinna sisse laseb.

Kõik on võimla

Trenni saab teha muude tegevuste käigus peaaegu igal pool. See trenn ei pruugi olla kuigi intensiivne, aga iga natuke aitab – istumine on pikas perspektiivis üks tervisele ohtlikumaid tegevusi.
Sidudes kingapaelu kinni ja lahti ühel jalal seistes (mitte kummardades või kükitades) saab treenida tasakaalu ja jalga stabiliseerivaid lihaseid. Sama põhimõte on tõmmata jalanõusid ja pükse jalga ja jalast ära ühel jalal. Trepist käimine lifti asemel on ammu tuntud tervisesport. Toolilt või potilt tõusmine käsi kasutamata, ainult jalalihaste abil, on ka hea igapäevane harjutus. Samuti toolile istumine käteta. Kummargil olekust või kükist püsti tõusmine sirge seljaga ilma kätega põlvilt tõukamata treenib pisut selga ja jalgu.
Jalalihaste trenniks võib seista põlved pisut kõverdatud või kannad pisut maast lahti, mitte luudele toetudes. Koosolekul toolil istudes magama jäämise vältimiseks on hea nipp tõsta üks tald sentimeetri jagu maast lahti ja hoida reielihaste abil üleval. Seljalihaste treenimiseks hea rühi jaoks tuleks mitte kasutada tooli seljatuge, vaid istuda sirge seljaga.
Kohvrit saab kanda, selle asemel et veeretada, isegi kui kohvril on rattad all.
Ma pole kindlasti esimene, kes selle peale on tulnud, et igal pool on jõusaal ehk kõik on võimla. Ilmselt leiab internetist igapäevaelu käigus tehtavaid harjutusi rohkemgi.

Seljakotist söömine

Reisidel ja matkadel on aeg-ajalt raske leida head istumiskohta (mis pole märg, must jne) lõunasöögiks. Seistes süües oleks aga vahel vaja toit või jook kuhugi asetada, et mõlemat kätt kasutada, näiteks uue toidukoti või karbi avamiseks. Sobivat asetuskohta toidule ei pruugi samuti lihtne leida olla, eriti kui on tuuline, vihmane või ümberringi palju näljaseid elajaid (kajakad, sipelgad jne).
Lihtne nipp on seljakott kõhu peale vahetada ja kas selle pealset kandikuna kasutada või selle seest toidukotist-karbist süüa. Seljakoti küljetaskud on sobivad joogihoidjad, vahel selleks mõeldudki. Kui seistes jahe on või hakkavad sipelgad jalgadel ronima, saab süües ka edasi kõndida, mis neid probleeme vähendab.