Kala luud on tihti söömisel ebamugavad ja tundub, et tööstuslikult pole välja mõeldud eriti head võimalust nende eemaldamiseks. Filee lõikamine on üsna ebatäpne ja raiskab suure osa kalast. Ka filees olen enamasti luid avastanud, sest fileesse ulatuvad ribid lõigatakse läbi, mitte ei tõmmata välja. Kalakonservides on ka jupp selgroogu, kuigi lihtsam oleks karpi pakendada painduvamaid lihatükke kui jäika luutükki. Luudel on muidugi madalam omahind, mis hoiab tootja kulusid kokku, aga luudeta konserv oleks kasumlikum, sest selle eest saaks oluliselt kõrgemat hinda.
Avastasin lihtsa mooduse peaaegu kõiki luid roogitud (sisikonnata, kuid pea, uimede, saba ja nahaga) kalast eemaldada. See õnnestus esimesel katsel vikerforelliga ja enamik toidukalasid on sarnase ehitusega. Kuumuta kala madalal temperatuuril kuni liha pehmeneb ja luudelt lahti tuleb – umbes 50 kraadi juures umbes tund aega (mina kasutasin survekeetja soojendusrežiimi ilma rõhuta). Seejärel saab kalal peast või selgroo otsast kinni võtta ja sõrmedega liha luudelt maha lükata. Osa lihast kukub ise küljest kui kala selgroogu pidi õhku tõsta. Ribid ja saba jäävad selgroo külge, ainult mõni üksik luu kukub lihaga koos potti (pildid allpool). Uimed saab samuti lihtsasti naha küljest ära tõmmata. Minu katsetatud forellil tuli ka pea selgroo küljest ära.
Pärast võib seda selgroolt ära pühitud lihahunnikut maitse järgi keeta-küpsetada. Enamik lihatükke on üsna suured, sobides ka fileena serveerimiseks. Harjutamise ja kuumuse optimeerimisega saaks ilmselt fileed tervena kätte. Naha saab ka küljest tõmmata, aga mina jätsin selle potti, kuna söön seda hea meelega.
Oluline on hoida kuumus madal, et luud pehmeks ei läheks ja selgroo küljest lahti ei tuleks, muidu kukuksid need koos lihaga ja oleksid ikka selles segamini. Meetodi põhimõte ongi, et liha ja selle ühendus luudega pehmenevad palju madalamal kuumusel ja lühema keetmisajaga kui luud ja nende omavahelised ühendused.
Kala oli mul potis rõngasse keeratuna, nina vastu saba, kõht ülespidi ja avatud. Õnneks on kalad üsna painduvad loomad, muidu poolemeetrine forell kuueliitrisesse potti ei mahuks.
Kalatööstuses oleks seda meetodit lihtne laialdaselt rakendada, sest palju kalu saab korraga suures madala temperatuuriga aurukatlas (türgi saunas) või keedupotis liha eraldamiseks parajaks kuumutada. Juba kalalaeva peal või kalafarmis saaks luud, pead ja uimed eraldada ja olenevalt keskkonnanõuetest võibolla ka vette tagasi visata.
Optimaalne kuumutamismeetod võib olla altpoolt, kalad selili üksteise kõrval, et kuumus just selgrooümbruse liha-luu ühendusi nõrgendaks. See ehk ei tasu vaeva, mida nõuab kalade paigutamine. Lihtsam on visata kalad soojaveevanni ja tunni pärast peadpidi välja tõmmata liha mahalükkamiseks. Võibolla saab seda kuidagi mehhaniseerida, näiteks konks läbi pea ja seljauime juba enne keetmist, siis välja tõmmata ja raputada, et liha kukuks, aga see nõuab katsetamist, sest ilmselt kukub selgroog koos lihaga pea küljest. Võibolla ultraheliga vibreerimine aitab liha luudest eraldada.
Rookimata terve kala puhul tekib küsimus, kas sisikonda saab samal meetodil eemaldada. Oletan, et see on keeruline, sest sisikond koosneb pehmetest kudedest nagu lihagi ja läheb vist umbes sama pehmeks sama temperatuuri ja ajaga. Sõrmedega kahe pehme koe eraldamine nõuab vist harjutamist.
mde
cof