Rein Lang ja Leon Glikman on korduvalt väitnud, et Eestis on prokuratuuril suur mõjuvõim, mida too ära kasutab alusetute süüdistuste esitamiseks ja et ajakirjandus on prokuratuuri suhtes kriitikavaba, lugedes kahtlustuse kohe süüdimõistmiseks. Prokuratuur eitab sellist käitumist. Mõlemad pooled on osavad sõnaseadjad. Sõna sõna vastu olukorras pole kodanikul selge, kummal on õigus.

Prokuratuuri tegeliku mõjuvõimu mõõtmiseks ja alusetute süüdistuste osakaalu hindamiseks peaks prokuratuuri tegevust võrdlema teiste riikide vastavate asutustega. Loomulikult on võrdlemiseks vaja eeldusi – kui uskuda vandenõuteooriat, et kogu riik on prokuratuuri kontrolli all ja iga süüdistus viib süüdimõistmisele, siis ei saa hinnata alusetute süüdistuste osakaalu. Eeldan, et kohtud ega kurjategijad ei tegutse prokuratuuriga kooskõlastatult erinevates riikides erineval määral. Kui nad igal pool sama palju kooskõlastavad, saame ikkagi eri riikide prokuratuuride keskmist mõjukust ja süüdistuste tõesust võrrelda.

Naiivne oleks ka lugeda süüdimõistmiste protsent süüdistuste hulgas prokuratuuri efektiivsuse mõõduks. Kui ühes riigis teatavad inimesed ainult ilmselgetest kuritegudest ja teises igasugusest kahtlasest tegevusest, siis on süüdimõistmise protsent esimeses suurem ka prokuratuuri pisut väiksema võimekuse korral, sest selget kuriteokoosseisu on lihtne kohtus tõestada. Kui ühes riigis on kohtud süüdistaja poole kaldu, teises kaitsja, siis on süüdimõistmise protsent esimeses kõrgem, isegi kui sealne prokuratuur on nõrgemal tasemel.

Kohtute kallutatust prokuratuuri suhtes või kriminaalasjades on raske eristada prokuratuuri tugevusest. Kui eeldada, et kohtute kallutatus süüdistaja poole on sama nii tsiviil- kui kriminaalasjades, siis saab seda kallutatust mõõta hageja kasuks lahendatud tsiviilasjade protsendiga, mida tuleb korrigeerida hagide arvuga elaniku kohta, sest kui ühes riigis esitatakse palju alusetuid hagisid, teises ainult põhjendatud hagid…

Kuriteost teatamise tõenäosust saab eraldi mõõta, seega eristada prokuratuuri tugevusest, kui on olemas õigussüsteemiväline mõõdik kuritegude hulga kohta ja kuriteoteadete arv. Väline mõõdik on näiteks esindusliku valimiga küsitlus „Kas olete isiklikult olnud kuriteoliigi x ohver?”, „Kas keegi teie tuttavatest on ja kui palju on teil tuttavaid?” Teatamise tõenäosuse erinevus kuriteoliikide lõikes on samuti kasulik teave. Vähe teatatud kuritegusid saab mõõta kaudselt, näiteks koduvägivalda kahtlaste vigastustega arstiabi saavate inimeste arvu järgi, kes väidavad, et kukkusid.

Praktiliselt võib prokuratuuri võimsuse mõõtmiseks jooksutada riikide lõikes regressiooni, kus sõltuv muutuja on süüdimõistmiste protsent, sõltumatud muutujad kuriteost teatamise tõenäosus ja kohtu süüdistaja poole kallutatuse määr. Lisada võib ka muid muutujaid nagu kuriteo liik, SKP inimese kohta, prokuratuuri suurus protsendina rahvastikust, prokuratuuri keskmine palk. Prokuratuuri tugevuse mõõt igas riigis on see osa süüdimõistmiste protsendist, mida sõltumatud muutujad ei seleta, ehk regressiooni jääk (inglise keeles residual).