Suvel põletavad paljud aedlinnas aiajäätmeid, vahel ka muud prahti, kuigi see on keskkonnaeeskirja vastane. Üle pooltel ilusa ilmaga päevadel on õues ebameeldiv suitsuhais, mis jääb ka nööril kuivava pesu külge. Põletaja võidab lõkketegemisest pisut mugavust või raha, sest ei vii jäätmeid jäätmejaama. Kümned või sajad inimesed naabruskonnas kannatavad haisu ja saavad suitsust pisikese tervisekahju. Tekib küsimus, kas kogukonnale on kokkuvõttes parem lõkked lubada või keelata.
Üks võimalus arvutada, kas kahju on suurem kui kasu, on küsida asjaosaliste maksevalmidust. Põletajalt küsida kui palju oleks ta nõus maksma loa eest oma õues ühel päeval prahti põletada, eeldades, et ilma loata lõke kohe kustutataks või selle eest ootaks suur ja kindel karistus. Naabritelt küsida kui palju oleks igaüks neist nõus maksma ühe päeva suitsuvaba õhu eest. Mina näiteks oleksin nõus maksma pool eurot kindlasti, ehk ühe kevad-suvi-sügisese 120-päevase põletushooaja puhta õhu eest 60 eurot. Kui puhta õhu väärtustajate maksevalmiduste summa on suurem kui põletajate maksevalmiduste summa, siis maksimeerib kogukonna heaolu lõkete tegelik keelamine, Tegelik keeld eeldab jõustamist piisavate sunnimeetmetega, mitte ainult sõnades või paberil keelamist nagu praegu.
Maksevalmiduse lihtsalt sõnades küsimine võib soodustada valetamist stiilis: „Mina väärtustan oma õigust lõkkele/puhtale õhule tohutu palju.” Kui oma väite põhjal tegelikult ka maksma peaks, siis valetaksid inimesed maksevalmidust pigem madalamaks, et vähendada oma makset, lootes, et teised samal seisukohal olevad inimesed maksavad vastaspoole üle. Selle käitumise nimi majandusteoorias on jänese sõitmine (inglise keeles free-riding). Üldist heaolu maksimeeriv maksete skeem on majandusteoorias teada: Vickrey-Clark-Grovesi (VCG) mehhanism. Põhimõte on, et igaüks maksab täpselt kahju, mille teistele tekitab ja saab tasu teistele pakutud kasu jagu. Kahju ja kasu mõõduks on teiste väidetud maksevalmidus kahju vältimise ja kasu saamise eest. VCG mehhanismis on ratsionaalne esitada tõene väide, sest valetades väheneb enda oodatav kasu või suureneb kohustus maksta.