Tundub, et inimestel on olemuslik vajadus loota hädas olles mingi kõrgema jõu sekkumisele nende kasuks. See kõrgem jõud peab olema piisavalt kõrge ja kauge, muidu elukogemus (empiirilised andmed) kõigutab usku selle jõu heatahtlikkusse ja võimsusesse. Lapsed loodavad vanemate peale ja kui selgub, et vanemad polegi kõikvõimsad, hakkavad lootma jumalatele või heale tsaarile.
Olen kuulnud lugusid palvekirjade kirjutamisest tsaarile 19. sajandi Vene impeeriumis. Selle taga pidi olema usk, et hea tsaar kaitseks talurahvast pahade bojaaride eest, kui ainult teaks, mis tagamaadel toimub. Võib juhtuda, et lossis kasvanud ülik tõepoolest ei tea, milline on riigi keskmise elaniku eluolu ja soovitab nagu Marie Antoinette, et kui rahval leiba pole, miks nad siis kooki ei söö. Aga enamasti on keskvalitsuse elukogenud inimestel vist küllaltki hea ülevaade riigis toimuvast.
Usk kõrgema jõu sekkumisse pole kuhugi kadunud ka tänapäeva diktatuurides. Üks kaasaegne kirjeldus on Economisti artikkel selle kohta, et inimesed Hiinas usuvad, et keskvalitsus ei tea kohalike parteibosside ebaseaduslikest repressioonidest ja kui teaks, paneks seaduse maksma. Tegelikult kompartei premeerib kohalikke võimukandjaid, kes saavutavad stabiilsuse (protestide puudumise) ja majanduskasvu, olenemata nende meetoditest. Seda tõlgendavad keskvalitsuse heatahtlikkusse uskuvad inimesed ilmselt teadmatusena, sest alternatiiv on ju keskvõimu ükskõiksus või kurjus.
Võimul on seega motiiv soodustada usku heasse tsaari – kui inimesed veel loodavad kõrgema jõu sekkumisele, siis nad ei võta asju oma kätesse ega hakka kohalikke võimukandjaid kukutama. Kohalikust mässust võib jõuda kiiresti üleriigiliseni. Valitsuse heatahtlikkusse uskuvad inimesed tõlgendavad võimu kuritarvitusi üksikutest võimukandjatest lähtuva probleemina, mitte režiimi üldise olemusena. Seega ei proovita muuta režiimi, vaid välja vahetada konkreetseid inimesi – ori soovib, et tal oleks pehmema piitsakäega ülevaataja, mitte seda, et terve orjandussüsteem kaoks.
Teatud kõrgema jõu sekkumisse uskumist soodustavad mehhanismid on ka demokraatiates, näiteks president võib vangidele armu anda ja nad ennetähtaegselt vabastada lasta. Selle lootusega kirjutavad vangid presidendile armuandmispalveid, mida peaaegu kunagi ei rahuldata.