Eestis kannab riik peaaegu kogu koolide ja ülikoolide kulu, lootes ilmselt haridusest üldist kasu tõusvat. On raske mõõta abstraktse ja mitmetahulise tegevuse nagu haridus ühiskondlikku mõju, aga muude asjaolude samaks jäädes on kodanike suurem teadmistehulk hea. Samas ei mõõda riik peaaegu üldse nende teadmiste saavutamist. Tehakse põhikooli ja keskkooli lõpueksamid üksikutes ainetes. Ometi peaks maksumaksjat huvitama, kas tema raha eest ka mõistlikku tulemust saadakse, sealhulgas ülikoolis.
Igas riigi raha eest õpetatavas valdkonnas tuleks mõõta õpilaste või tudengite arengut paraja tihedusega. Internetiajastul peaks saama iga tunnikontrolli ja kontrolltöö teha arvuti vahendusel ja tulemused automaatselt andmebaasi koguda. Tulemuste põhjal saab siis ka automaatselt preemiat maksta. Praegu hindavad õpilasi peaaegu eranditult õpetajad ise. See võimaldab kallutatud hindamist (õpetaja lemmik ja klassi must lammas) ja tähendab, et õpetaja tööd hindab ainult õpetaja ise.
Peaks lahutama õpetamise hindamisest – juba Adam Smith kirjutas tööjaotuse kasulikkusest. Lahutatud hindamine suurendab objektiivsust ja lähendab õpetaja ja õpilase motivatsioone. Praeguse süsteemiga on õppuritel soov aeglustada õppetööd, et aine kataks väiksema hulga materjali. See vähendab materjali, mille õpetaja võib kontrolltöösse panna. Kui eksamid oleksid ettemääratud tasemega, mida õpetaja ei mõjuta, siis oleks õppuritel pigem soov, et kõik võimalikud küsimused oleksid aines läbitud.
Praegu hinnatakse ülikoolis õpetamise kvaliteeti tudengite küsitlemise teel. Sellest võib aru saada annetustega raha kokku kühveldavate USA ülikoolide puhul, kellele on oluline esiteks, et tudengile ülikool meeldiks (et ta tahaks annetada) ja alles teiseks, et tudeng oleks elus rahaliselt edukas (et ta saaks palju annetada). Eesti riiki ei peaks huvitama see, kui palju õppejõud või aine tudengitele meeldis. Kool ei ole klubi, mille eesmärgiks on tore tudengielu. Riiki peaks huvitama omandatud teadmised. Selleks, et motiveerida (üli)koole teadmisi andma, tuleb neid mõõta. Objektiivselt ja tihti. Akadeemikud võivad määrata, mis teadmised on olulised ja mis taseme peaks diplomi jaoks neis saavutama, aga selle taseme mõõtmine peaks olema sõltumatu organisatsiooni käes. See tase peaks olema määratud enne, kui tudengid õppima asuvad, nii et vähema materjali läbimine aines ei mõjuta eksami sisu.