Sildiarhiiv: eksam

Riik peaks mõõtma (üli)koolide kvaliteeti

Eestis kannab riik peaaegu kogu koolide ja ülikoolide kulu, lootes ilmselt haridusest üldist kasu tõusvat. On raske mõõta abstraktse ja mitmetahulise tegevuse nagu haridus ühiskondlikku mõju, aga muude asjaolude samaks jäädes on kodanike suurem teadmistehulk hea. Samas ei mõõda riik peaaegu üldse nende teadmiste saavutamist. Tehakse põhikooli ja keskkooli lõpueksamid üksikutes ainetes. Ometi peaks maksumaksjat huvitama, kas tema raha eest ka mõistlikku tulemust saadakse, sealhulgas ülikoolis.
Igas riigi raha eest õpetatavas valdkonnas tuleks mõõta õpilaste või tudengite arengut paraja tihedusega. Internetiajastul peaks saama iga tunnikontrolli ja kontrolltöö teha arvuti vahendusel ja tulemused automaatselt andmebaasi koguda. Tulemuste põhjal saab siis ka automaatselt preemiat maksta. Praegu hindavad õpilasi peaaegu eranditult õpetajad ise. See võimaldab kallutatud hindamist (õpetaja lemmik ja klassi must lammas) ja tähendab, et õpetaja tööd hindab ainult õpetaja ise.
Peaks lahutama õpetamise hindamisest – juba Adam Smith kirjutas tööjaotuse kasulikkusest. Lahutatud hindamine suurendab objektiivsust ja lähendab õpetaja ja õpilase motivatsioone. Praeguse süsteemiga on õppuritel soov aeglustada õppetööd, et aine kataks väiksema hulga materjali. See vähendab materjali, mille õpetaja võib kontrolltöösse panna. Kui eksamid oleksid ettemääratud tasemega, mida õpetaja ei mõjuta, siis oleks õppuritel pigem soov, et kõik võimalikud küsimused oleksid aines läbitud.
Praegu hinnatakse ülikoolis õpetamise kvaliteeti tudengite küsitlemise teel. Sellest võib aru saada annetustega raha kokku kühveldavate USA ülikoolide puhul, kellele on oluline esiteks, et tudengile ülikool meeldiks (et ta tahaks annetada) ja alles teiseks, et tudeng oleks elus rahaliselt edukas (et ta saaks palju annetada). Eesti riiki ei peaks huvitama see, kui palju õppejõud või aine tudengitele meeldis. Kool ei ole klubi, mille eesmärgiks on tore tudengielu. Riiki peaks huvitama omandatud teadmised. Selleks, et motiveerida (üli)koole teadmisi andma, tuleb neid mõõta. Objektiivselt ja tihti. Akadeemikud võivad määrata, mis teadmised on olulised ja mis taseme peaks diplomi jaoks neis saavutama, aga selle taseme mõõtmine peaks olema sõltumatu organisatsiooni käes. See tase peaks olema määratud enne, kui tudengid õppima asuvad, nii et vähema materjali läbimine aines ei mõjuta eksami sisu.

Miks nõuda kursuse, mitte eksami läbimist

Enne advokatuurieksamit peab läbima õiguskooli ja enne autojuhiloaeksamit autokooli. Miks mitte nõuda lihtsalt head eksamitulemust ja lasta inimesel endal valida, kuidas ta vajalikud teadmised hangib? Põhjus võib olla koolide lobitöö, kes kardavad tulusaid kliente kaotada kui inimesed kodus õppima hakkavad. Aga üldise heaolu perspektiivist võib probleemiks olla, et koolituse pealt kokku hoitud raha investeeritakse eksamineerijatele altkäemaksu andmisesse või kokku hoitud aeg spikerdamismeetodite väljamõtlemisele. Sundides eksamitegijaid enne koolitusel käima, muudetakse eksami aus läbimine nende jaoks lihtsamaks. Väheneb motivatsioon ebaausaid meetodeid proovida, seega väheneb eksami valvamiskulu ja suureneb tegelike oskustega inimeste osakaal kvalifikatsioonitõendi omajate hulgas.
Isegi kui eksam on täielikult objektiivne ja petta pole võimalik, siis kuluka eksamikorralduse puhul hoiab ressursse kokku oskamatute inimeste arvu piiramine eksamil. Näiteks matemaatikas ja füüsikas on teadusajakirjadele mureks hullud, kes arvavad, et on lahendanud mõne kuulsa probleemi, millega tippteadlased pole aastakümneid hakkama saanud. Nende sisutud artiklid raiskavad retsensentide aega ja neid on piisavalt, et teadlased on koostanud hulluindeksid http://www.sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=48. Hullude eemalhoidmiseks võiks näiteks nõuda enne artikli ajakirja esitamist vastava valdkonna kraadi omamist. Teine võimalus on küsida eksamitegijatelt (artikli esitajatelt) raha, mis kompenseerib nende taseme hindamise kulu. Võib küsida rohkem neilt, kelle tulemus on halb, et õnneotsijaid eemal hoida. Kindlasti mitte küsida rohkem raha hea tulemuse korral, sest see loob lihtsa läbilaskmise motivatsiooni eksamineerijatele. Võltsteadusajakirjad (https://en.wikipedia.org/wiki/Predatory_open_access_publishing) näiteks avaldavad raha eest igaühe artikli.

Juhiloaeksamist USAs ja Eestis

Tegin 2010 sügisel USAs Connecticuti osariigi juhiloa eksami. Autoga ma siin suurt ei sõida, aga paar korda aastas läheb rendiautot vaja. Lisaks on juhiluba siin kõikjal vastuvõetav isikut tõendav dokument ja lihtsustab nii asjaajamist.

Kuna peaaegu kõik sõiduautod on siin automaatkäigukastiga, tehakse ka sõidueksam automaatkastiga autoga. Auto peab endal kaasas olema, eksamineerimiskeskus seda ei paku. Seega peab olema sõber või sugulane, kes oma autot kasutada laseb, sest rendiautoga eksamit teha ei tohi. See on väga ebamugav välismaalastele, kel laia ameeriklastest tutvusringkonda pole. Lisaks on rumal, et sõidueksamit tehakse tavalise autoga, millel pole lisapedaale nagu Eesti õppesõiduautodel.

Juhiloaeksam on USAs hirmutavalt lihtne, mõeldes, et selle läbinud inimesed lastakse autodega tänavale. Teooriaosas on 25 valikvastustega küsimust, millest peab õigesti vastama kahekümnele. Vastusevariante on kolm-neli ja küsimused on väga lihtsad, stiilis „mida peab tegema stoppmärgi juures“. Eesti teooriaeksam on sellest ikka väga palju raskem. Küsimusi ja vastusevariante on rohkem, vigu võib teha vähem ja küsimused on oluliselt raskemad. Küsitakse näiteks kindlustuse detailide kohta. Olen kuulnud, et USA juhiloaeksam noortele, kes 16-aastaselt sõitma hakata tahavad, on täiskasvanute eksamist oluliselt raskem, aga kindlalt ei tea.

Sõidueksam oli mul USAs kümme minutit väikestel tänavatel, kusjuures eksamineerija andis ilmseid vihjeid, nagu „sealt stoppmärgi juurest pöörame paremale“. Eestis on sõidueksamil vist miinimumkestus ja eksamid on pool kuni kolmveerand tundi. Vastupidiselt vihjete andmisele üritatakse eksamitegijat alt tõmmata. Näiteks öeldi mulle, et esimesel võimalusel tuleb vasakule pöörata, aga esimesel ettejuhtuval tänaval oli vasakpööre keelatud. Seda pidi eksamitegija ise märkama.

Parkimisoskust ei kontrollitud USA sõidueksamil üldse, välja arvatud sellega, et eksami lõpus tuli auto eksamikeskuse juures parklasse jätta. Midagi Eesti platsisõidueksami sarnast ei ole. Üldiselt on USAs parkimiskohad märgatavalt suuremad, kui Eestis, nii et neisse autot paigutades pole nii palju oskust vaja. Kompenseerimiseks on muidugi autod suuremad.