Sildiarhiiv: juhtimine

Teadlase ja juhi omaduste vastandlikkus

Lisa kommentaar

Ideaalse teadlase ja juhi omadused paistavad teatud määral vastandlikud. Juhi puhul võib isegi vale otsus olla parem otsustamatusest. Ideaalses teadustöös otsitakse tõde ja tunnistatakse oma teadmatust. Juhtimisel võib rääkimine „ühest küljest ja teisest küljest“ stiilis olla nõrkuse märk, aga teaduses peaks loetlema kõik olulised tegurid, nii enda seisukoha poolt kui vastu. Juhtimisel on vaja kiireid otsuseid, vahel pole aega kõiki tegureid kaaluda. Teaduses peaks kõige olulisega arvestama. Juhtimiseks on vaja enesekindlust, teadustööks kahtlemist kõiges, sealhulgas enda arvamuse õigsuses.
Empiiriliselt on enesekindlamad inimesed edukamad ja tõusevad suurema tõenäosusega juhiks. Endast hästi arvavad inimesed ei pruugi näha vajadust palju haridust omandada, sest nad on (enda arvates) niigi targad. Seega ei omanda nad teadlase kvalifikatsiooni. Lisaks on teadustöö suhteliselt madalapalgaline ja enesekindlad arvavad, et väärivad kõrget palka.
Empiiriliselt on kooliajal ilusa välimusega inimesed edasises elus enesekindlamad. Ilu teeb inimese populaarseks, mis tõstab enesekindlust. Ilusatel on ka palju meelelahutusvõimalusi, mis ilmselt on kiusatus, mis segab hariduse omandamist.
Austraalia ülikoolides paistab olevat negatiivne korrelatsioon teadusedu ja juhtimise vahel, ehk inimesed, kellel teadustöö halvasti läheb, hakkavad või pannakse administratiivtööle (juhtivatele kohtadele). Nii näiteks oli Austraalia Rahvusülikooli majandus- ja ärikooli üle-eelmine dekaan (kes praegu on kogu ülikooli rahvusvahelise turunduse/suhtekorralduse juht) vanemlektor akadeemiliselt oluliselt nõrgemast ülikoolist. Dekaan juhib siin teaduskondade juhte, kes juhivad professoreid. Mitu inimest ülikooli tippjuhtkonnast on sinna tulnud otse üsna viletsa mainega ülikoolidest.
Võimalik, et inimeste teadusvõimekuse ja juhiomaduste vahel on negatiivne korrelatsioon, misjuhul ei tohikski teadlasi juhiks panna. Kui, siis eelistada viletsaid teadlasi. Enamik akadeemilisi inimesi arvab siiski, et teadlasi peaksid juhtima teadlased ning et vähemalt teadusjuhtimisvõime ja teadusvõime korrelatsioon on positiivne.

Rumaluse kultuur Eesti koolis

Lisa kommentaar

Mäletan enda kooliajast Tallinna Inglise Kolledžis rumaluse kultuuri: peale kontrolltööd kiideldi, kui vähe selleks õpiti ja kui halvasti kontrolltöö ikka läks. Heade õpitulemustega lapsi nimetati nohikuteks ja eirati või kiusati, olenevalt sellest, kas nad olid kiusamiseks liiga tugevad. Samas isa rääkis, et tema koolis omal ajal oli häbi olla loll, kuigi ei pidanud olema tark. Oletan, et kooli ja klassi kultuur, täpsemalt heade ja halbade õpilaste sotsiaalne staatus sõltub targimate ja rumalaimate suhtelisest karismaatilisusest. Teised lapsed jäljendavad populaarseid, nii et kui populaarseimad lapsed on targad, siis võibolla tekib tarkuse kultuur ja on auasi olla hea õpilane. Aga kui popid kujud on rumalad, siis loovad nad rumaluse kultuuri. Inimesed üldiselt üritavad muuta norme ja reegleid endale soodsamaks ning teha enda käitumine normkäitumiseks. Näiteks rumalad karistavad tarku ja üritavad nende sotsiaalset staatust alla tõmmata, sest muidu paneb võrdlus rumalaid end halvasti tundma (Benabou+Tirole2011 http://idei.fr/doc/by/tirole/identity2010_june.pdf).
Kultuuri saab muuta, suurendades soovitavate omadustega inimeste populaarsust ja autoriteeti. Siis hakatakse neid jäljendama ja nende arvamus levib. Sõltub olukorrast, mis vahendid inimeste populaarsust tõstavad. Näiteks ametliku võimu andmine võib inimese mitteametlikku autoriteeti suurendada või vähendada, viimast juhul kui üldine kultuur vastustab ametlikku võimu. Kuulsin hiinlasest tuttavalt, et Hiina koolisüsteemis pannakse parimad õpilased klassi „juhiks”, mis on ihaldatav tunnustus. Ilmselt on selle tunnustuse eesmärk ametliku autoriteedi andmise kaudu tarkuse prestiiži tõsta.
Eestis võivad õpilased olla rohkem võimuvastased, nii et õpetaja ametlik tunnustus teeb õpilase ebapopulaarseks (Tallinna Inglise Kolledžis minu ajal küll). Sellisel juhul klassi juhiks nimetamine vähendab lapse populaarsust ja toetab rumaluse kultuuri. On teisi meetodeid inimese staatuse tõstmiseks. Näiteks kui rikkad on populaarsed, siis olulise rahalise preemia saamine suurendab inimese autoriteeti. Koolis tarkade populariseerimiseks võib anda olümpiaadivõitjatele arvestatava suurusega auhinnaraha. Probleem on, et rikkad vanemad võivad selle summa „üle pakkuda” ja oma lapse klassi kõige rikkamaks ja seega popimaks teha. Siis tekib rahakultuur, mitte tarkuse kultuur.
Soovitavate omadustega inimeste autoriteedi tõstmine on mõjutustegevus, mis peab efektiivne olemiseks kohanema oludega. Koolis rumaluse kultuuri kaotamise üldpõhimõte on, et tarkus tuleb võrdsustada sellise eduga, mida lapsed ihaldavad. Siis hakkavad nad ka tarkust ihaldama. Minu koolis oli vastupidi – head õpilased pidid kohustuslikus korras olümpiaadidel osalema, mis tähendas puhkepäeva kaotust ja asendamist sisuliselt koolipäevaga. Lisaks tekitas olümpiaadile valimine nohikumaine ja vähendas populaarsust.

Miks enesekindlamad inimesed juhtideks saavad

Lisa kommentaar

Teoreetiline mudel: igaüks saab signaali enda pädevuse kohta ja positiivne signaal muudab inimese enesekindlamaks. Teised ei tea, mis signaali inimene sai, aga tahavad kõige pädevamat juhiks. Inimese enesekindlus on teistele näha. Teised loevad enesekindlust signaaliks inimese pädevussignaali kohta ja ratsionaalselt valivad juhiks kõrge signaaliga inimese, ehk enesekindla.

Juhtimisraamatutest

Lisa kommentaar

Lugesin kunagi Economistist huvitavat mõtet, et juhtimisnippe pakkuvaid raamatuid ei saa usaldada, kuna kui tõepoolest oleks võimalik hea juhtimine paari lihtsa põhimõtte või valemiga kokku võtta, siis võiks juhtimiseks arvuti programmeerida. Ehk inimestest juhte poleks tarvis. Kahjuks ei suuda ma seda artiklit enam leida.

Artikli mõtet edasi arendades, kui oleks mingi mitte astronoomiliselt suur arv (miljon, aga mitte kvadriljon) juhtimispõhimõtteid, mis suurema osa juhtimises ettetulevatest olukordadest üsna hästi lahendaksid, siis võiks juhtimisülesande arvutile anda. Kuna seda ülesannet veel arvutile antud pole, tuleb järeldada, et juhtimise printsiipidega kokku võtmine on keeruline, kui mitte võimatu.

Igasuguste eneseabiraamatute puhul võiks kriitikana väita, et kui üks raamat aitaks, siis lõpetataks pärast selle ilmumist uute raamatute välja andmine. Vastuväide oleks, et iga raamat aitab natuke ja mida uuem, seda parem, sest valdkond areneb ja leitakse uusi viise enese aitamiseks. Ehk toimub samasugune protsess nagu teaduses (isiklikult kahtlen eneseabiraamatute sellises arengus).

Kuigi juhtimisraamatud ilmselt ei paku algoritmi heaks juhtimiseks, võib neist olla kasu, kui nad annavad uusi ideid. Iga soovituse puhul peaks muidugi mõtlema, kas see on mõistlik. See raamatu väidete üle mõtlemine võib olla iseenesest kasulik ja arendav.