Ajalehevaidluses Lauri Vahtrega tõid paar tema oponenti mängu väite, et tõdesid on palju (mis on postmodernistlik seisukoht). Vahtre kirjutas tabava vastuse, milles kasutas oponentide „tõdede paljususe” väidet nende enda argumentide kohta.
Vaadates laiemalt, millises vaidluse punktis hakkab üks osapool rääkima tõdede paljususest, absoluutselt täpse teadmise võimatusest, Heisenbergi määramatuseprintsiibist, nõustumisest mittenõustuma jne, selgub, et need väited on kaotava osapoole katse oma kaotust teiste eest varjata või endale mitte tunnistada. Kui tõdesid on palju või selget vastust võimatu saada, siis pole ju võimalik ka vaidlust kaotada, sest „mõlemal osapoolel on õigus”. Lisaks loodetakse vaieldava teema hägustamisega (määramatuse jm teemade juurde toomisega) vaidluse sisu muuta, nii et eelnevad ümber lükatud argumendid kuulajatel ja teisel osapoolel ununevad.
Tõdede paljususe jutlustamine vaidlusel kaotades on sarnane spordis kaotusseisus võidukriteeriumite muutmise või viigi pakkumisega. Soov vaidluses „nõustuda mittenõustuma” on nagu spordis pakkumine võistlus katkestada ja tulemus lahtiseks jätta.
Inimene, kes tegelikult usub postmodernistlikku tõdede paljusust ja on intellektuaalselt aus, jutlustaks tõdede paljusust vaidluse alguses (õõnestades sellega enda iga edaspidist väidet). Kui mõlemad pooled nõustuvad tõdede paljususega, polegi mõtet vaielda. Kui oponent ei nõustu, saab kõigepealt vaielda tõdede paljususe ja siis algse küsimuse üle, kui selgub, et sellel küsimusel siiski on mingi „parim vastus”, mida otsida.
Kui rakendada tõdede paljusust väitele „tõdesid on palju”, siis võib väide „tõdesid pole palju, vaid üks” olla ka üks paljudest tõdedest. Aga kui „tõdesid on ainult üks” on tõeste väidete hulgas, siis nõrgeneb oluliselt argument, et tõdesid on palju. Ilmselt selle tõttu ei rakenda tõdede paljususe kuulutajad oma väidet enda argumentidele.