Sildiarhiiv: hääldus

Keele üles märkimise kolmnurk

Lisa kommentaar

Kõnekeel on seos tähenduse ja heli vahel, kirjakeel seostab kõnekeele visuaalsete sümbolitega. See seos võib olla tähenduse ja sümboli vahel (hieroglüüfid, matemaatikasümbolid) või heli ja sümboli vahel (tähestikupõhised keeled, foneetilised sümbolid). Kolmikus tähendus-heli-sümbol on alati joon tähenduse ja heli vahel, teine joon võib olla kas tähenduse ja sümboli või heli ja sümboli vahel.

Kui keel kaldub kõrvale sellest reeglist, on teda raskem õppida. Näiteks inglise ja prantsuse keel ei kirjuta üles tähendust ega hääldust (sama tähte hääldatakse eri sõnades erinevalt: e inglise sõnades get, need, same). Kui nende keelte kirjaviis loodi, kirjutas see üles toonast hääldust, aga hääldus on ajas muutunud. Kuigi kirjakeel on samuti muutunud, pole see suutnud hääldusega sammu pidada. Seega peab meelde jätma palju erandeid kirjasõna hääldamisel või häälduse üles kirjutamisel.

Hääldusest foneetilise kirjaga keeltes

Lisa kommentaar

Eesti keel emakeelena on kasulik vähemalt ühes aspektis – ma saan õigesti hääldada peaaegu kõigi inimeste nimesid, keda ma kohtan, sealhulgas nimesid tonaalsetes keeltes nagu mandarini ja kantoni. Sama hääldamisvõimekust olen täheldanud türklaste ja peaaegu sama soomlaste puhul, aga mitte ühegi teisel siin kohatud rahvusel. Erinevaid rahvusi olen kohanud palju, kuna Yale kogukond on üsna rahvusvaheline – kraadiõppes on välistudengeid 30% ja bakalaureuseõppes 9% (ülikooli enda statistika kohaselt). See on veidi petlik, sest kanadalased on kultuuriliselt USA inimestega väga sarnased, aga loetakse välismaalasteks, samas hiljuti USAsse immigreerunud ja üsna viletsa inglise keele oskusega inimesed kohalikeks.

Aga ainus seos, mida ma eesti ja türgi keele vahel näen, on (peaaegu) foneetiline kirjapilt – tähte hääldatakse samamoodi, olenemata selle asukohast sõnas. Inglise keeles hääldatakse tähte e sõnades get, need, same kolme erinevat moodi, aga lugedes neid sõnu eesti keele hääldusega, on igal pool häälik e. Foneetiline kirjapilt paistab lihtsustavat teiste keelte hääldamist, aga seal võib olla muid ja tähtsamaid tegureid. Ma pole keeleteadlane, ei oska öelda.

Igatahes ingliskeelsete inimeste nende jaoks võõraste nimede hääldus on üsna naljakas. Esimest korda, kui kuulsin prof. Juuso Välimäki nime ameeriklase suust, arvasin, et tegu on kellegi jaapanlase Yu-So Valimakiga. Minu perenime hääldavad kohalikud saksapäraselt Hainsalu, eesnime inglisepäraselt Sänder.