Struktuuriökonoomika kursuses minu teisel doktorantuuriaastal rääkis prof. Justine Hastings, et arvutit kasutada oskav majandusteadlane on arvuti kaaskaup ja mittekasutaja asenduskaup, nii et arvutusvõimsuse odavnemine tõstab nõudlust programmeerimisoskusega teadlaste järele ja langetab paberi ja pliiatsiga piirduvate teadlaste nõudlust. Samuti üha suuremate andmebaaside olemasolu võimaldab arvutit tundval inimesel teha rohkem ja paremat teadust, küsida keerulisemaid küsimusi ja saada täpsemaid empiirilisi vastuseid.

Arvutioskuse olulisemaks muutumine tööturul on üldisem nähtus – kõigis valgekraelistes valdkondades vajatakse arvutit tundvaid inimesi rohkem. Aga piisava arvutioskuse definitsioon (mida eelnev jutt kasutab), muutub aja jooksul. Enam pole eriti oluline osata käsureale failiavamiskäsku kirjutada, tähtsam on oma valdkonna tarkvara viimaste versioonide tundmine. Programme üritatakse lihtsamini kasutatavaks teha, samas nende arv ja funktsioonide arv nendes suurenevad, mis teeb kasutamise keerukamaks. Ma ei tea, kumb muutus olulisem on, seega kas „piisavat arvutitundmist“ on edaspidi lihtsam või raskem saavutada, kui praegu.

Ühest küljest paistab programmide järjest uuemate versioonide väljalaskmise tõttu arvutioskus olevat üks kiiremini amortiseeruvaid inimkapitali liike. Teadmine, kuidas antud programmiga midagi teha, muutub paari aastaga kasutuks. Teisest küljest töötavad arvutid hoolimata kiiremaks muutumisest ikka samadel põhimõtetel, nii et nende siseelu pole vaja igal aastal uuesti tundma õppida. See tähendab, et arvutioskus ei kao eriti kiiresti. Tööpõhimõtete tundmine aitab uusi programme kiiresti selgeks saada. Jällegi kaks vastupidist mõju, üks viitamas teadmiste kiirele vananemisele, teine aeglasele. Üldist tendentsi ma ei tea.