Sildiarhiiv: bürokraatia

Nime valik lapsele

„Ütle mulle üks ilus poisslapse nimi!“

Unikaalsus tundub nime puhul olevat hea omadus – inimest ei aeta dokumentides kellegagi segamini. Ei saa muidugi kindel olla, et tulevikus keegi oma lapsele täpselt sama nime ei pane, aga selle tõenäosust saab vähendada, valides haruldase eesnime. Kui perekonnanimi on unikaalne, siis ükskõik millise eesnime puhul on terve nimi ainus maailmas praegu ja tõenäoliselt lähemas tulevikus. Levinud perekonnanime puhul on unikaalse nime valik keeruline.

Nimi võiks olla lihtne kirja panna, välja öelda ja meelde jätta. Lihtsus on suures osas mõõdetav tähtede arvuga nimes. Poistel on lihtsaimad vist kolmetähelised nimed (Enn, Ain, Uku), järgmiseks neljatähelised (Tiit, Olev, Ahto, Ants) jne. Tüdrukutel on ka Ly, kuigi see on võõras, muidu kolmetähelised Ela, Tea, Eve, Anu, Lea. Lühikest nime pole ka vaja hüüdnime jaoks lühemaks lõigata.

Bürokraatlike probleemide vähendamiseks reisimisel peaks vältima riigispetsiifilisi tähti õ, ä, ö, ü. Igasugustesse andmebaasidesse sisestamisel on erisümbolid samuti probleemiks. Eesti nimedest tekitavad võõrkeeltes kindlasti probleeme Õie, Krõõt, Äili, Ülo, Väino, Pärt.

Nimi võiks väljaütlemisel ilusasti kõlada, eriti tüdrukutel. Kõla sõltub muidugi kõneleja keelest (Euridice eesti hääldus Euridiitse, inglise hääldus Juridiss), nii et peaks arvestama keelega, milles seda nime tõenäoliselt kõige sagedamini ütlema hakatakse. Minu jaoks kõlavad kõige ilusamini sõnad, milles on palju e, i ja l häälikuid (seetõttu pean ma eesti keelt väga ilusaks), nii et näiteks tüdrukunimede puhul eelistaksin ma Elet Anule, Ellenit Krõõdale.

Hea oleks, kui nimi ei tähendaks midagi halba, eriti mõnes suure kõnelejate arvuga keeles. Näiteks Reet pidavat hollandi keeles tagumikku tähendama. Seda võib olla raske vältida, kuna keeli on maailmas palju ja släng muutub pidevalt, nii et tulevikus võib iga nimi muutuda mõnes keeles roppuseks.

Nime ja mõne sellele lähedaste sõnade tähendus võiks olla midagi positiivset ja lapse sooga sobivat, et koolis mõnitatud saamine vähem tõenäoline oleks. Sellised nimed on näiteks tüdrukutel Õie, Lembi, Helle, Aasa, poistel Kalev, Mehka, Mehis, Karmo, Tarmo, Ott. Tähenduse poolest ei meeldi mulle naisenimedest Aita, Leili, mehenimedest Mats. Sooga sobivus sõltub keelest: Eli võib eesti keeles naisenimi olla, aga on juudi mehenimi.

Heakskiiduasutuste kallakud

Valitsusasutused, mille ülesandeks on otsustada toodete turule lubamise üle (Ravimiamet, toidu ja kemikaalide üle järelevalvet teostavad organid), on olemuslikult kallutatud heaks kiitmata jätmise suunas. Kui nad lubavad turule midagi, mis hiljem osutub tervisele kahjulikuks, siis satuvad nad terava kriitika alla, asutuse töötajaid võidakse vallandada või kohtusse kaevata jne. Kui heakskiiduasutus ei luba turule kasulikku ja ohutut toodet, ei juhtu nendega suurt midagi. Seega oma töökohta hoidvad ja meediatähelepanu vältivad bürokraadid on institutsionaalselt kallutatud loa mitteandmise suunas. Neile on parem keelata kümme kasulikku toodet, kui heaks kiita üks kahjulik, kuigi see ei pruugi olla ühiskonna seisukohast parim vahetuskaup.

Vastupidine kallak on avalikkuses rohkem tähelepanu pälvinud – järelevalveasutus võib olla „ära ostetud“ oma toodete heakskiidust kasu saavate ettevõtete poolt. Otsest altkäemaksu heakskiidu saamiseks on vähem, kuna see on lihtsamini tuvastatav ja karistatav. Pigem tekib üldteada traditsioon, et lube lihtsasti jagavad ametnikud võetakse mõne aja pärast loa saanud ettevõtetesse tasuvale konsultanditööle. Sooja koha ootus tekitab muidugi ametnikele motivatsiooni tooteid heaks kiita.