Lapsevanemad võivad kokku leppida, et ei tutvusta oma lastele arvutimänge või komme. Kui lapsed neist ei tea, siis nad neid ei ihalda ega nuru. Teada saadakse tihti koolikaaslaste või sõprade kaudu, nii et infosuluks on vaja terve kooli ja naabruskonna vanemate koostööd. Samuti võib sõpruskond kokku leppida, et keegi ei osta endale uut tehnikavidinat, mis teised kiusatusse tõukaks.
Reklaamid on välja mõeldud kiusatuste tekitamiseks. Avalike kohtade reklaame on raske vältida, kui just terve riik ei otsusta neid keelata (alkoholi- ja tubakareklaamiga on seda tehtud). Televisiooni- ja internetireklaami vastu on saadaval programmid. Kui terve riik kokku lepib, võib keelata mitmesugused kahjulike kaupade müügitegevused. Osalt on seda tehtud, näiteks valelike väidete esitamisele turunduses on piirangud ja ravimite otsereklaam tarbijale on mõnes riigis keelatud. Kollektiivne kaitse müügitegevuste vastu aitab kõigil kiusatustele vastu seista.
Infosulgu kasutavad kommunistlikud diktatuurid – kui rahvas ei tea, kui hästi välismaal elatakse, siis nad ei ihalda endale sarnast elu ega taha selle nimel süsteemi muuta. Nagu paljusid meetodeid, võib teabepiiranguid luua nii heal kui halval eesmärgil.
Turundajate vastuargument reklaamipiirangutele on sõnavabadus või ettevõtlusvabadus. Eks tuleb kaaluda, kui palju kahju teeb piirang ja kui palju kiusatuskaupade müük. Kui inimesed soovivad oma tulevase mina oste ja tarbimist teatud viisil piirata, võiks neil ka see vabadus olla.