Arhiiv kuude lõikes: June 2015

Benjihüppe psühholoogiast

Lisa kommentaar

Käisin hiljuti benjihüppamas ja oli huvitav näha, kuidas julgustatakse inimesi hüppama ja vähendatakse kõrgusekartust. Hüpatakse kraana otsast, kus on kõrgete seintega kast või putka. Sisse minnakse maapinnal ja kraana tõstab kasti üles. Tõusu ajal pole kastist ümbrust näha ja hüppejuhendaja ajab juttu, nii et hüppaja ei pane kõrgust tähele. See aitab ära hoida hirmu teket.
Juhendaja seletab, et mida kauem hüppeukse lävel seista, seda raskem on panna end hüppama, ja lubab lugeda: “3, 2, 1, hüpe!” Inimene muidu tahaks hirmutavat otsust edasi lükata ja hakkaks lävel kõhklema. Aja mahalugemine “3, 2, 1” seab tähtaja otsuse tegemiseks, hoides ära pikka kõhklemist. Lühike tähtaeg (3 sekundit) ei anna aega hirmu selle peale mõtlemisega suureks puhuda.
Hüppejuhendaja soovitab mitte alla vaadata, vaid keskenduda silmapiirile või taevale ja kallutada ennast ettepoole kuni kastist välja kukkumiseni. Hirmutava kõrguse mittenägemine aitab kartust vähendada.
Aja mahalugemine toimub hästi kõva ja autoriteetse häälega, mis samuti viib tähelepanu kõrvale ja takistab vastuvaidlevate mõtete teket. Inimene teeb vastumeelse otsuse tõenäolisemalt kui seda käsib keegi teine, eriti veel vastuvaidlemist mittesallival toonil kõrva karjudes. Samamoodi käsutab ilmselt seersant sõdureid kaevikust välja ja vaenlase poole jooksma.
Benjihüppe eesmärgiks ongi adrenaliin, mis tekib hirmust, nii et teatud mõttes vähendavad need psühholoogilised nõksud hüppe nautimist. Teisest küljest suurendavad tõenäosust, et inimene julgeb hüpata. Nii et vahetuskaup nagu majanduses hinda alandades: müük suurema tõenäosusega, aga väiksema tuluga.

Retaking exams alters their informativeness

Lisa kommentaar

If only those who fail are allowed to retake an exam and it is not reported whether a grade comes from the first exam or a retake, then the failers get an advantage. They get a grade that is the maximum of two attempts, while others only get one attempt.
A simple example has two types of exam takers: H and L, with equal proportions in the population. The type may reflect talent or preparation for exam. There are three grades: A, B, C. The probabilities for each type to receive a certain grade from any given attempt of the exam are for H, Pr(A|H)=0.3, Pr(B|H)=0.6, Pr(C|H)=0.1 and for L, Pr(A|L)=0.2, Pr(B|L)=0.1, Pr(C|L)=0.7. The H type is more likely to get better grades, but there is noise in the grade.
After the retake of the exam, the probabilities for H to end up with each grade are Pr*(A|H)=0.33, Pr*(B|H)=0.66 and Pr*(C|H)=0.01. For L,  Pr*(A|L)=0.34, Pr*(B|L)=0.17 and Pr*(C|L)=0.49. So the L type ends up with an A grade more frequently than H, due to retaking exams 70% of the time as opposed to H’s 10%.
If the observers of the grades are rational, they will infer by Bayes’ rule Pr(H|A)=33/67, Pr(H|B)=66/83 and Pr(H|C)=1/50.
It is probably to counter the advantage of retakers that some universities in the UK discount grades obtained from retaking exams (http://www.telegraph.co.uk/education/universityeducation/10236397/University-bias-against-A-level-resit-pupils.html). In the University of Queensland, those who fail a course can take a supplementary exam, but the grade is distinguished on the transcript from the grade obtained on first try. Also, the maximum grade possible from taking a supplementary exam is one step above failure – the three highest grades cannot be obtained.