Arhiiv kuude lõikes: February 2016

Koostöö kiusatuse vastu

Lapsevanemad võivad kokku leppida, et ei tutvusta oma lastele arvutimänge või komme. Kui lapsed neist ei tea, siis nad neid ei ihalda ega nuru. Teada saadakse tihti koolikaaslaste või sõprade kaudu, nii et infosuluks on vaja terve kooli ja naabruskonna vanemate koostööd. Samuti võib sõpruskond kokku leppida, et keegi ei osta endale uut tehnikavidinat, mis teised kiusatusse tõukaks.

Reklaamid on välja mõeldud kiusatuste tekitamiseks. Avalike kohtade reklaame on raske vältida, kui just terve riik ei otsusta neid keelata (alkoholi- ja tubakareklaamiga on seda tehtud). Televisiooni- ja internetireklaami vastu on saadaval programmid. Kui terve riik kokku lepib, võib keelata mitmesugused kahjulike kaupade müügitegevused. Osalt on seda tehtud, näiteks valelike väidete esitamisele turunduses on piirangud ja ravimite otsereklaam tarbijale on mõnes riigis keelatud. Kollektiivne kaitse müügitegevuste vastu aitab kõigil kiusatustele vastu seista.

Infosulgu kasutavad kommunistlikud diktatuurid – kui rahvas ei tea, kui hästi välismaal elatakse, siis nad ei ihalda endale sarnast elu ega taha selle nimel süsteemi muuta. Nagu paljusid meetodeid, võib teabepiiranguid luua nii heal kui halval eesmärgil.

Turundajate vastuargument reklaamipiirangutele on sõnavabadus või ettevõtlusvabadus. Eks tuleb kaaluda, kui palju kahju teeb piirang ja kui palju kiusatuskaupade müük. Kui inimesed soovivad oma tulevase mina oste ja tarbimist teatud viisil piirata, võiks neil ka see vabadus olla.

Maksekaardipettuse takistamisest

Maksekaardipettused on suur tuluallikas kuritegevusele ja selle vastu on kaardifirmad juba välja mõelnud mõned vargusi ennetavad meetmed. Näiteks kui kaarti kasutatakse võõras riigis või suurte maksete jaoks, helistab klienditeenindus ametlikule kaardikasutajale ja kontrollib, kas tehingu tegi ikka tema. Selliseid meetmeid võiks edasi arendada ja panna rohkem kasutaja kontrolli alla. Kui inimene teab, et ta mingil kellaajal, teatud kohas või teatud kaupu kunagi ei osta, peaks ta saama need tehingud kaardiga keelata. Karsklane teab, et ta alkoholi ei osta, nii et alkoholi eest kaardiga maksmise saab võimatuks teha. Regulaarse uneajaga inimene ei tee oste magamise ajal, nii et võib blokeerida igal ööl ostud teatud ajavahemikus. Vanemad võiksid saada lapse maksekaardil tubaka- ja alkoholiostu blokeerida.

Lisaks võiks keelatud ostu ajast ja kohast automaatselt politseid teavitada. Maksekaardi vargus või kopeerimine oleks siis palju riskantsem, sest kurjategija üldjuhul ei tea, milleks ja mis ajal kaarti kasutada tohib. Kui proovib vale ostu teha, jääb vahele. Turvameetmena saavad seaduslikud kasutajad näiteks kahte eri välimusega maksekaarti kaasas kanda, millest ühega tohib osta ainult enne keskpäeva, teisega pärast.

Unustajale muidugi sellised turvameetmed ei sobi – kes kasutab kaarti hajameelselt valesti, peab pärast politseile tõestama, et on kaardi omanik. Aga elustiiliga loomulikult välistatud ostud ei tohiks selliseid probleeme tekitada.

Nõrga enesekontrolliga inimesed võivad tahta takistada ennast liiga palju kulutamast, pannes kaardile madala kulupiirangu ja keelates teatud liiki ostud. See ilmselt kaardifirmadele ei meeldiks, kuna nad saavad suurema kasumi kui kaardiga rohkem ostetakse.