Rahatähtede, isikut tõendavate dokumentide jne võltsimiskindlus põhineb suurema osa inimeste teadmatusel teatud turvaelementidest ja järeletegemise keerukusel. Esimese puhul on probleemiks, et dokumendi kasutatavus põhineb selle vastuvõtjate teadmisel, milline õige dokument välja peab nägema. Õige dokumendi välimuse teadmine lihtsustab aga selle järeletegemist. Seetõttu võivad dokumentidel olla erineva avalikkustasemega turvaelemendid, nii et enamik inimesi suudab kontrollida mõnda elementi, aga vähesed kõiki. Kontroll võib nõuda eriseadmeid, näiteks UV-lampi rahatähtede teatud trüki nägemiseks.

Järeletegemise keerukus seisneb tegelikult mastaabisäästus. Vastavate seadmete olemasolul saaks igaüks trükkida samasuguseid rahatähti, kui keskpanga kasutatav trükikoda. Nende seadmete ostmine on kallis ja kui nende müügil tehakse taustakontroll, muudab see ostmise veel kallimaks, kuigi mitte võimatuks. Trükiseadmed ehitatakse teiste seadmete abil, mis omakorda seadmete abil, nii et kui mingit masinat pole võimalik osta, võib osta selle masina tootmise masinad või nende tootmise masinad ja siis endale vajaliku masina ehitada.

See kõik läheb kalliks, nii et valeraha hulk, mida peaks trükkima, et kulusid katta, on väga suur, mis suurendab vahelejäämise tõenäosust. Ei pruugi olla võimalik trükkida ja ringlusse lasta piisavalt suurt valeraha hulka, et katta trükkimise alustamise püsikulu ja kompenseerida karistuse tõenäosust ja raskust. Ehk ei ole võimalik saavutada piisavalt suurt tootmismahtu, et kulusid katta. Mastaabisäästu tõttu suudab keskpanga trükikoda toota teatud kvaliteeditasemel rahatähti piisavalt odavalt, aga võltsija mitte.