Teema peab olema piisavalt suurele hulgale inimestele huvitav, et selle valdkonna uurimistöö koguks piisavalt viiteid, et õigustada kulutatud aega. Töö ei tohiks olla liiga lihtne, muidu ei võeta seda tõsiselt. Töö ei tohiks olla liiga keeruline, muidu nõuab selle tegemine liiga palju aega ja pingutust. Töö ei tohi olla varem tehtud, vaja on originaalsust.

Keerulisuse, originaalsuse ja huvitavuse kriteeriumid muutuvad ajas. Huvitavuse kohta ei oska ma selget trendi välja tuua – kord on moes üks valdkond, kord teine. Keerulisuse ja originaalsuse mõõtmetes võib joonistada järgmise pildi, kus keerulisus on vertikaalteljel, originaalsus horisontaalteljel. Graafikul on üks enamvähem püstine ja kaks mittelõikuvat enamvähem horisontaalset joont. Püstisest joonest vasakul on juba tehtud uurimistöö, paremal veel tegemata. Alumisest horisontaaljoonest allpool on liiga lihtsad teemad, ülemisest horisontaaljoonest üleval liiga keerulised. Head uurimisteemad jäävad kahe horisontaaljoone vahele ja vertikaaljoonest paremale.

Ajas liigub vertikaaljoon paremale, sest teemad muutuvad pidevalt veel tegemata olekust tehtud olekusse. Mõlemad horisontaaljooned liiguvad ülespoole, sest uute meetodite leiutamisega muutuvad osad varem liiga keerulised teemad tehtavaks ja osad varem parajalt keerulised teemad triviaalseks ja ebahuvitavaks. Heade teemade hulk võib kokkuvõttes suureneda või väheneda, aga keskmine hea teema muutub keerulisemaks, kuna lihtsamad teemad kasutatakse suurema tõenäosusega ära.

Uued meetodid küll lihtsustavad uurimistööd, aga enne peab need järjest keerulisemad meetodid endale selgeks tegema, nii et küsimusele vastamise kogukeerukus suureneb. Sellest olen kirjutanud postituses Teaduse piirid kaugenevad.