Olen Yale Ülikoolis kohanud geeniusi ja tean, et ma ei kuulu nende hulka. Mõned on mind geeniuseks nimetanud, aga ma olen neile alati vastu vaielnud. Tark inimene olen ma küll, aga vähemalt minu definitsiooni järgi mitte geenius.
Defineerin geeniust kui inimest, kes lahendab keerulisi ülesandeid õigesti, kiiresti ja paistab, et erilise pingutuseta.
Üks geenius, keda ma tunnen, on minu kursusekaaslane Alexis Yale majandusteaduskonnas. Ta oli enne majandusdoktorantuuri astumist anestesioloog, seega meditsiinis oli tal doktorikraad olemas. Residentuuri ajal tegi ta majandusmagistri ja õppis huvi pärast matemaatikat. Mina pingutasin oma esimesel doktorantuuriaastal nii kõvasti, kui jaksasin, võttes neli ainet semestris. Alexis võttis esimesel semestril viis ja teisel kuus, ja mitte lihtsa läbisaamise ained, vaid puhta matemaatika doktorikursused. Sai kõigis matemaatikaainetes kõrgeima hinde H. Uneajast ta selleks lisa võtma ei pidanud.
Mul oli võimalus Alexist tegutsemas näha, kui moodustasime kahekesi matemaatika õppegrupi. Võtsime ette Luenbergeri raamatu „Optimization by vector space methods“ ja lahendasime semestri jooksul kõik selle ülesanded. Mina kulutasin igal nädalal päeva, püüdes neid kümmet ülesannet lahendada, mis me selleks nädalaks kokku olime leppinud. Suutsin lahendada umbes pooled. Tema vahel kõiki ülesandeid kodus ära ei teinud, aga seisis siis minuti tahvli ees ja mõtles, misjärel kirjutas lahenduse otsast lõpuni õigesti tahvlile.
Esimesel aastal pidime igal nädalal tegema koduülesandeid mikroökonoomika, makroökonoomika ja ökonomeetria ainetes, mis minu jaoks olid päris keerulised. Alexis võttis kohe kõrgema taseme ökonomeetria, nii et minu võetud ökonomeetrias ta ei osalenud, aga mikros ja makros oli tema lahendusi huvitav näha. Tema vastused olid paremad, kui professori või õppeassistendi pärast kodutööde esitamist antud näidislahendid. Vahel oli küsimus kahemõõtmelise ruumi kohta, mille jaoks Alexis kirjutas lahendi n-mõõtmelises ruumis ja lisas, et kahemõõtmeline on tema vastuse erijuht. Mõnikord andis õppeassistent Alexise lahendused meile näidislahendiks.
Teine geenius, keda ma tean, oli bakalaureusetudeng William, kes võttis mänguteooria ainet, kus ma oma kolmandal aastal õppeassistendiks olin. Tema koduülesannete lahendused olid kõik õiged, aga lühemad ja elegantsemad, kui professori näidislahendid. Need nägid välja nii, nagu ta oleks need ilma mustandit kirjutamata, käigu pealt peast lahendades arvutisse trükkinud. Tõenäoliselt see nii oligi, sest loengus vastas ta professori küsimustele kiiresti ja õigesti. Võrdluseks – mina poleks kõiki neid ülesandeid lahendada suutnud, ja ainet võtva 15-20 inimese hulgas oli umbes kolm inimest, kes ainest hästi aru said ja kodutööd suures osas õigesti lahendasid. Aga nende kodutöödest paistis pikk pingutus ja mõttetöö.
Lisaks arendas William käigu pealt edasi materjali, mida ma õppeassistendiseminarides esitasin. Ta pakkus üldisemaid lahendusi ja uusi lahendusviise.
Kolmas geeniuse näide on professor Peter Phillips, maailma tippökonomeetrik. Ta annab aegridade ökonomeetriat, mis seisneb neljatunnises tõestustega matemaatika- ja statistikaloengus igal reedel, kuhu Phillips saabub mitte midagi kaasas kandes. Neljatunnise loengu peab ta peast ja vigadeta. Kui keegi küsib suvalise küsimuse ökonomeetria kohta, mis ei pruugi loengu teemaga üldse seotud olla, siis teeb Phillips pooletunnise kõrvalepõike, seletades ja tõestades uut materjali, mida ta kuidagi ette näha ega ette valmistada ei saanud. Jällegi kiiresti ja õigesti. Ainus seletus on, et ta teab peaaegu kogu ökonomeetriat peast.