Kunsti loomiseks arvutiga on kolm taset – testimine, poolautomaatne genereerimine ja täisautomaatne genereerimine.

Testimiseks loob inimene mingi ühiku potentsiaalset kunsti, programm võrdleb seda olemasoleva kunsti andmebaasiga ja annab infot selle kohta, kui palju ja kus esitatud ühik andmebaasi keskmisest mingite parameetrite poolest erineb (raamatul nt sõnade pikkuse, esinemissageduse, lausete pikkuse ja liigi).

Poolautomaatne genereerimine on see, kui programm loob elemente kunstivormist, inimene valib nende hulgast mõned ja paneb kokku. Arvuti võib näiteks luua luuleridu etteantud silpide arvu ja riimiskeemiga. Inimene valib mõned ja paneb luuletuseks kokku. Arvuti võib enne võrrelda genereeritud elemente andmebaasis olevate teostega, et vältida plagiaati.

Täisautomaatne genereerimine on see, kui arvuti loob valmis kunstiühiku. Näiteks võtab arvuti maalide andmebaasi, kasutab kujutise äratundmise algoritme, et maalide elemendid eraldada. Siis paneb arvuti teatud viisil valitud maalide elemendid kokku üheks pildiks ja loob sellele pildile ühtse stiili, nt imiteerides pintslitõmbeid või moonutades kujutisi teatud viisil.

Tänapäeval suudaksid arvutid õige programmi abil täisautomaatselt genereerida luuletusi, sõnamänge, maale, skulptuure (3D printimise abil), muusikapalu. Poolautomaatselt saaks lisaks genereerida sisuplaane näidendite, raamatute, filmide jaoks. Nende sisuplaanide põhjal võib siis inimene vastava kunstiühiku luua, lisades sisu kokkuvõttele kirjeldused ja detailid.

Testida saaks piisava arvutusvõimsuse olemasolul peaaegu kõiki kunstiliike. Esinemiskunsti puhul peaks selle mitme nurga alt filmima, et arvuti seda 3D-s võrrelda saaks. Kõige selle jaoks on vaja eelneva kunsti andmebaase.