On loogiline, et mitte kõik keeled pole sama lihtsad õppida, aga vestlustest on meelde jäänud arvamuste paljusus keeruliste ja lihtsate keelte osas. Kuidas siis mõõta keele keerukust? Naiivne lähenemine oleks mõõta mitut keelt õppivate inimeste teatud tasemele jõudmise kiirust igas nende õpitavas keeles, kui keeli õpitakse sama intensiivsusega. Iga keele puhul peaks siis võtma keskmise seda õppivate inimeste taseme saavutamise kiiruse.

Tegelikult ei annaks selline mõõtmine kuigi täpset tulemust, sest teatud keelte koos õppimine võib mõlema tundmist kiirendada või aeglustada. Lisaks varasem keeleoskus mõjutab, millist keelt inimene kiiremini õpib – eestlasele on soome keelt õppida hulga lihtsam kui inglasele või hiinlasele. Varasema keeleoskuse mõju neutraliseerimiseks peaks vaatama inimesi, kes (veel) ühtki keelt ei oska, ehk mõõtma erinevate emakeeltega väikelastel teatud keeleoskuse taseme saavutamise vanust. See on pisut keerukam, kui täiskasvanute keeleoskuse taseme mõõtmine, sest väikelastele sobivat keeleeksamit välja mõelda on raskem.

Täiskasvanute keeleõppekiiruse mõõtmisel peaks arvesse võtma võimalikke vastasmõjusid keelte vahel, ehk leidma korraga nii keelte keerukuse kui vastasmõjude võrgustiku. Selge on, et varasem sarnasema keele oskus lihtsustab õppimist rohkem. Suurema arvu keelte oskus lihtsustab samuti uute keelte õppimist, aga siin peab arvestama ka inimese keelealaste võimetega – kes oskab paljusid keeli, sellele ilmselt meeldib keeli õppida ja tal on arvatavasti rohkem annet.

Lisaks sõltub teatud keele õppimise keerukus sellest, kuidas juba osatavad keeled õpitava suhtes paiknevad. Kui õpitakse keelt, mis on varem osatavate kombinatsioon, on see lihtsam, kui keel, mis on varem õpitutest samal kaugusel, aga pole nende segu. Näiteks inglise keeles on palju elemente nii saksa kui prantsuse keelest, mis peaks lihtsustama inglise keele õpet neile, kes saksa ja prantsuse keelt juba oskavad, võrreldes nendega, kes oskavad saksa ja hollandi keelt. Samuti peaks inglise keel lihtsam olema hollandi ja prantsuse kui saksa ja hollandi keele oskajatele. Inglise keel on lähedasem saksa ja prantsuse keele kombinatsioonile (paikneb nende kahe „vahel“) kui saksa ja hollandi keele kombinatsioonile (mis mõlemad erinevad inglise keelest „samas suunas“).

(Hollandi keele kaugus inglise keelest on vist umbes sama, mis prantsuse keelel. Kui mitte, tuleb eelnevat näidet muuta.)