Kedrid on matkates kasulikud: takistavad lume saapasäärde pääsu, kaitsevad sääri kriimustuste eest. Pika säärega matkasaapad neid eeliseid ei paku (praktiliste matkasaabaste säär ei ulatu kuigi kõrgele), aga kui saapasääred piisavalt jäigad on, siis kaitsevad pahkluud nikastuste eest, sarnaselt slaalomisuusasaabastele. Pika sääre negatiivsed küljed on saapa jalgatõmbamise ja paelte sidumise aeg, jala ja pahkluu higistamine.

Kedride ja pika säärega saabaste eelised saaks kombineerida, asendades saapasääre kombineeritud kedri ja nikastuskaitsega. Nikastuskaitse takistaks pahkluu liigset paindumist, aga laseks väikese amplituudiga liikumisel toimuda. Üks võimalik mehhanism oleks saapa külge kinnitatud jäigad pulgad, mis hoiavad üleval põlve lähedal ümber sääre käivat võru, millel on igas küljes liikumisruumi. Kui pahkluu liiga palju ei paindu, siis võru säärt ei puutu. Suure pahkluukalde korral hoiab võru saapa pulkade abil paigal ja takistab niiviisi pahkluu kaugemale liikumist antud suunas.

Kedri saaks ehitada pulkade peale, lihtsalt ühendades need omavahel tugeva riidega, mille saab ülalt (võru kohalt) kummipaelaga jala ümber koomale tõmmata, et lume sissevajumist takistada.

Nikastuskaitse ei tohiks jalalaba neutraalse asendi korral jäigalt vastu jalga olla vähemalt kahel põhjusel: pahkluu liikumatus takistaks normaalset kõndimist ja liigne abi pahkluud stabiliseerivatele lihastele viiks nende atrofeerumisele. Seevastu kui nikastuskaitse pahkluupainde alguses vastu säärt ei puutu, siis pahkluulihased pingutuvad ebatasasel pinnal kõndides automaatselt, et jalalaba kaldumisele vastu töötada.