Veetsin kord kolmveerand aastat Torontos, kus talv oli tõeliselt lumine. Kuna linn asub mandri sisemuses, on kliima seal kontinentaalne – kuumad suved ja külmad talved. Laiuskraad on Eestist lõuna pool, aga talv on külmem ja lumisem.

Nägin Torontos inimesi, kes liiklesid kogu talve mitte ainult jalgrattaga, vaid ka rulluiskudega. Üks tegelane sõitis koguni üherattalise jalgrattaga ja hoidis ka valgusfoori taga seistes selle peal tasakaalu.

Kergliikluse tegi võimalikuks tõeliselt tasemel lumekoristus. Kui ühe ööga tuli 60 cm lund maha, siis hommikul seitsme paiku ujulasse minnes sumpasin ma veel üle põlve hanges, aga lund juba koristati ja poole üheksa paiku raamatukogu poole suundudes oli tänav puhas ja soolatatud. Üheksaks tööle või ülikooli tulevad inimesed said jalutada või rattaga sõita halvimal juhul pisut soolvesisel tänaval, aga jääl või lumel libastumist polnud karta.

Eestis on rattateede põhiliseks vastuargumendiks, et neid saab kasutada võibolla viis kuud aastas, ülejäänud aja peavad inimesed ikka bussi või autoga sõitma. Toronto põhjal võib öelda, et jalgrattad on talvel täiesti kasutatavad.

Küsimus on muidugi rahas, ehk lumekoristuse eelarves. Rattasõidu võimaldamiseks talvel peab kohalik omavalitsus muretsema pisikesed kõnniteelaiused traktorid lumesahkadega ja lumepuhurid, ning palkama inimesed, kes hommikul vara lund koristama asuvad. Lumi tuleb ka linnast välja vedada, sest terve talve jagu lund tänavale hunnikusse lükatuna takistab liiklust olulisel määral. On valijate otsustada, kui palju raha nad soovivad lumekoristusele ja kui palju muudele avalikele teenustele. Kui inimesed on harjunud rattaga sõitma, hääletavad nad rattasõitu soodustava poliitika poolt, mis omakorda suurendab jalgratturite arvu, nagu olen kirjutanud postituses transporditasakaaludest.

Teine probleem talvise rattasõidu võimaldamisega on keskkonnamõju, sest jäitevastane tänavate soolatamine kahjustab nende tänavate kõrval kasvavat muru ja puid. Kanalisatsiooni voolav soolvesi võib raskendada reovee puhastamist.