Jeffrey Ely artiklis „Torture“ kirjeldatakse piinamist mänguteoreetilisest vaatepunktist. Sisuliselt on tegu motivatsiooni loomisega teabe avaldamiseks, kui pole teada, kellel on teavet ja kellel pole. Nimetagem teabe omajaid süüdi olijateks ja mitteomajaid süütuteks. Artikli kohaselt põhineb tulemuslik piinamine kahel aspektil: süütute piinamise jätkamisel ja süüdi olijate piinamise lõpetamisel.

On populatsioon inimesi, kellest osadel on infot, osadel mitte. Teavet sooviv organisatsioon võib sealt juhuslikult mõne valida ja teda piinama asuda. Kui tegu on süüdi olijaga, on tal valida, kas info avaldada või mitte. Süütu ei tea midagi, seega ei saa infot avaldada. Pärast piinamise alustamist on võimalikud kaks olukorda: piinatav avaldab infot või mitte. Selle põhjal peab teavet otsiv organisatsioon otsustama, kas piinamist jätkata (karistada) või see lõpetada.

On neli võimalust: 1) pärast info kättesaamist jätkata, pärast mitteavaldamist samuti jätkata, 2) jätkata, lõpetada, 3) lõpetada, jätkata, 4) lõpetada, lõpetada. Pole eriti mõistlik pärast teabe saamist piinata ja selle mittesaamisel lõpetada – siis ei räägi keegi midagi. Samuti kui pärast avaldamist ja mitteavaldamist on tulemus piinatava jaoks sama (mõlemal juhul lõpetatakse või mõlemal juhul jätkatakse), ei avalda keegi infot. Ainus võimalus motiveerida inimesi teavet avaldama on lõpetada piinamine pärast teabe saamist ja jätkata seda teabe mittesaamisel.

Sellisel juhul otsustavad süüdi olijad oma info avaldada ja pääsevad edasisest karistusest, süütuid aga piinatakse lõpuni, kuna neil pole midagi rääkida. Ehk tulemus on täpselt vastupidine ideaalsele õigussüsteemile, kus süüdi olijaid karistatakse ja süütuid mitte.

Ely ajaveebis Cheap Talk on mänguteoreetiliselt kirjeldatud paljusid elulisi küsimusi, päris huvitav lugeda.