Arhiiv kuude lõikes: April 2018

Ühekordselt kasutatavate asjade taaskasutus

Palju prügi tekib ühekordselt kasutatavast kaubast, nt raseerijad, joogitopsid, kilekotid ja plastpudelid. Tekitatavat prahihulka saab vähendada taaskasutusega, sealhulgas nime poolest ühekordselt kasutatavate asjade taaskasutusega. Kõige lihtsam näide on kilekottide kaks korda kasutus, esimest korda pakendina ja teine kord prügikotina. Pole põhjust eraldi prügikotte osta kui iga päev jääb järele tühje saia-, puuvilja- ja muid kotte. Kilekotte saab ka rohkem kui kaks korda kasutada, nt lõunasöögi kaasa pakkimiseks mitmel päeval, ja lõpuks prügikotina.
Taaskasutuse soodustamise sildi all müüakse näiteks paksust plastikust laia korgiga korduvkasutatavaid joogipudeleid, aga ma ise pole sellist ostnud, vaid kasutan tavalist müügiautomaadi plastpudelit kuude kaupa. Kui plastik kollakaks tõmbub, siis vahetan välja. Kuna tavaline plastpudel on õhem, siis on see kergem ja ühe sellise tootmine keskkonnasõbralikum (nõuab vähem materjali) kui paksu pudeli tootmine. Tervikliku keskkonnasõbralikkuse võrdluseks oleks muidugi vaja teada ka keskmist kasutusaega. Kui paksu pudelit kasutatakse palju kauem kui tavalist, siis võib kokkuvõttes paks pudel keskkonnasõbralikum olla.
Papist või vahtplastist kilevoodriga joogitopsi saab samuti palju kordi kasutada. Seda saab vahepeal seest pesta, aga kui jook pole rasvane (nt piim), siis aitab veega loputamisest (kui juua teed, mahla jne).
Üks korduvkasutatavaim nime poolest ühekordne asi on raseerija. Ma kraabin oma lõuga kõige odavama üheteralise raseerijaga, sest see annab parima tulemuse. Mitmeteraliste raseerijate terade vahele jäävad äralõigatud karvad kinni ja see muudab mitu tera sisuliselt üheks plokiks, mis enam ei lõika. Üheteralisest raseerijast saab karvad välja seda korraks survestatud veejoa sisse torgates (kraan korraks lahti ja kinni). Lahtiselt riiulile pannes kuivab tera kiiresti, ega paista roostetavat nende paari kuu jooksul kui ma seda iga päev kasutan. Lõpuks läheb tera muidugi nüriks (ei lõika karvu, vaid hakkab neid välja kitkuma) ja ma viskan raseerija ära. Sellest hoolimata saan ühekordset asja ligi sada korda kasutada.
Korduvkasutus annab parema tulemuse kui täiesti uus raseerija, sest uus on liiga terav – nahk tõmbub liiga tugeva või mitmekordse kraapimise tagajärjel punaseks ja hiljem lillakaks (seda nimetatakse raseerijapõletuseks). Paar korda kasutatud teraga saab lõua igas suunas mitu korda üle kraapida, mis lõua ebatasasuse tõttu annab siledama tulemuse kui üks kraabe väga terava raseerijaga.
Habemeajamisvahtu või aftershave’i pole tarvis – külm vesi asendab mõlemat hästi. Näiteks reisimisel on väga mugav võtta kaasa ainult üks ühekordne raseerija, mitte mingeid vedelikke, mida lennujaama turvakontrollis eraldi näitama peab. Tavaliselt hotellitoas tasuta habemeajamistarbeid pole, ainult seep ja šampoon, vahel ka väike hambapasta ja hambahari. Aga külm vesi on peaaegu igal pool maailmas saadaval.

Iseendal juuste lõikamine on kõrge tootlusega investeering

Olin üle 25 aasta vana kui õppisin internetivideote põhjal endal ise juukseid lõikama. Soovin, et oleksin seda varem osanud, sest see on tõenäoliselt mu kõrgeima tulumääraga investeering. Juukselõikusmasin maksis USAs ja Austraalias 20-25 dollarit, Inglismaal 15 naela, mis on umbes ühe juukselõikuse hind juuksuri juures. Nii et masin tasus enda ostuhinna esimese kuuga, edasine oli ja on puhas kasum.
Esimest korda lõigates olin väga ettevaatlik ja kulutasin poolteist tundi. Nüüd kulub kokku 40 minutit, sealhulgas juuste põrandalt kokkupühkimine jne. Juuksur lõikaks ilmselt kiiremini, aga õige võrdluse saamiseks peaks sellele lisama ka juuksurisse mineku, seal ootamise ja sealt tuleku aja. Ise lõigates on hea veel see, et saan valida endale sobivaima aja, milleks on tavaliselt hilisõhtu (juuksur oleks siis kinni). Saan ka jagada juukselõikuse aja juppideks ja lõigata näiteks ühel päeval masinaga pea küljed ja tagaosa, teisel päeval kääridega tuka ja pealse ning kolmandal kraapida raseerijaga kukla.
Mulle tundub enda lõigatud soeng parem kui juuksuri, aga ma pole ka väga kallites juuksurites käinud ja minu arvamus võib olla kallutatud. Igatahes need vähesed komplimendid soengule, mida ma elu jooksul saanud olen, tulid siis, kui olin selle ise lõiganud. Võibolla on süüdi mu valikuline mälu.
Tundub kummaline, et minu tulemus on parem kui juuksuril, kel on paremad oskused, kogemus, tööriistad ja ligipääs pea igale küljele. Võimalik seletus on, et juuksur on vähem motiveeritud head tööd tegema kui mina. Madala kvalifikatsiooniga ametitesse nagu juuksur lähevad suurema tõenäosusega laisemad ja lohakamad inimesed. Odavate ja keskmise hinnaga juuksurite puhul, kus käisin, on see probleem ilmselt tõsisem kui kallite. Mäletan, et juuksurid ajasid lõigates omavahel juttu, vastasid poole lõikuse pealt telefonile ja kui järgmised kliendid ootasid või lõunapaus oli tulekul, siis kiirustasid. Tulemus oli vastav.