Sildiarhiiv: moraalirisk

Iseendal juuste lõikamine on kõrge tootlusega investeering

Olin üle 25 aasta vana kui õppisin internetivideote põhjal endal ise juukseid lõikama. Soovin, et oleksin seda varem osanud, sest see on tõenäoliselt mu kõrgeima tulumääraga investeering. Juukselõikusmasin maksis USAs ja Austraalias 20-25 dollarit, Inglismaal 15 naela, mis on umbes ühe juukselõikuse hind juuksuri juures. Nii et masin tasus enda ostuhinna esimese kuuga, edasine oli ja on puhas kasum.
Esimest korda lõigates olin väga ettevaatlik ja kulutasin poolteist tundi. Nüüd kulub kokku 40 minutit, sealhulgas juuste põrandalt kokkupühkimine jne. Juuksur lõikaks ilmselt kiiremini, aga õige võrdluse saamiseks peaks sellele lisama ka juuksurisse mineku, seal ootamise ja sealt tuleku aja. Ise lõigates on hea veel see, et saan valida endale sobivaima aja, milleks on tavaliselt hilisõhtu (juuksur oleks siis kinni). Saan ka jagada juukselõikuse aja juppideks ja lõigata näiteks ühel päeval masinaga pea küljed ja tagaosa, teisel päeval kääridega tuka ja pealse ning kolmandal kraapida raseerijaga kukla.
Mulle tundub enda lõigatud soeng parem kui juuksuri, aga ma pole ka väga kallites juuksurites käinud ja minu arvamus võib olla kallutatud. Igatahes need vähesed komplimendid soengule, mida ma elu jooksul saanud olen, tulid siis, kui olin selle ise lõiganud. Võibolla on süüdi mu valikuline mälu.
Tundub kummaline, et minu tulemus on parem kui juuksuril, kel on paremad oskused, kogemus, tööriistad ja ligipääs pea igale küljele. Võimalik seletus on, et juuksur on vähem motiveeritud head tööd tegema kui mina. Madala kvalifikatsiooniga ametitesse nagu juuksur lähevad suurema tõenäosusega laisemad ja lohakamad inimesed. Odavate ja keskmise hinnaga juuksurite puhul, kus käisin, on see probleem ilmselt tõsisem kui kallite. Mäletan, et juuksurid ajasid lõigates omavahel juttu, vastasid poole lõikuse pealt telefonile ja kui järgmised kliendid ootasid või lõunapaus oli tulekul, siis kiirustasid. Tulemus oli vastav.

Rühmatöö kahjulikkusest

Lisa kommentaar

Rääkisin kunagi lõunalauas kahe doktorandiga rühmatöödest. Meil kõigil oli neist sarnane kogemus ja arvamus, kuna me kõik olime koolis ja bakalaureuseõppes targemate ja töökamate hulgas.

Rühmatöö põhimõtteks koolis oli, et kõik töö tegijad saavad sama hinde. Õpilased pidid ülesanded omavahel ära jagama või neid koos tegema, mis mõlemad tekitasid probleemi, et tegelikult teevad üks või kaks helgemat pead peaaegu kogu töö. Selle põhjuseks on nii võimekus kui motivatsioon. Võimekam teeb koos töötamisel selgelt rohkem, aga töö omavahelisel jagamisel võib isegi enamvähem võrdse tööjaotuse saada. Motivatsiooni poolelt on targematel enamasti rohkem akadeemilisi ambitsioone ja neile loeb hea hinde saamine rohkem, nii et nad on sunnitud rühmakaaslaste eest osa tööd ära tegema, kui ei taha, et teised nende hinde alla tõmbavad.

Rühmatöö tulemus on pingutusega kaalutud keskmine, seega targemate ja töökamate perspektiivist tuleb rühmatööd tehes rohkem pingutada ja tulemus on halvem, kui üksi töötades. See paneb helgemad pead rühmatööd vihkama.

Ilmselt on õpilastele rühmatöö andmise eesmärgiks harjutada nende koostööoskust, mida läheb tööturul vaja (palju töökuulutusi nõuab „meeskonnamängijat“ või „koostöövõimelist inimest“). Targemate puhul on tulemus tõenäoliselt vastupidine – koostööoskust treenitakse vähe, sest targim rühmaliige teeb nagunii peaaegu kogu töö, ja koostöösoov hävitatakse. Aga ka laisemate ja rumalamate õpilaste jaoks pole rühmatööl suuremat väärtust – see vaid õpetab neid teiste seljas liugu laskma. Naljaga pooleks on rühmatöö ainus hea külg kommunismivastane propaganda helgemate peade hulgas. Sümmeetriline halb külg on, et laisematele näidatakse, kuidas kommunism neile kasulik on.

Hinde keskmistamine mitme õppuri vahel on mõttekas ainult siis, kui nad on üsna täpselt samal tasemel nii võimekuse kui motivatsiooni poolest. Seega kui tahetakse panna inimesi rühmatööd tegema, peaks looma mitmekiiruselise õppeprogrammi, kus igas õppesuunas on koos sama targad ja töökad inimesed. Teine argument mitmekiiruselise programmi poolt oleks, et see lähendab olukorda individuaalsele õpetamisele – kiirematele kiiremini, aeglasematele aeglasemalt. Siis ei hakkaks ühtedel igav, teised ei jääks maha ega lööks käega. Vastuargument on muidugi kulukus – mida lähemal individuaalõppele, seda lähemal ka selle hinnale.

Mänguteoreetiliselt on ühise hindega rühmatöö nagu meeskonnapõhine tootmisprotsess, kus individuaalne panus pole mõõdetav. Seda kirjeldab üks tsiteeritumaid majandusteooria artikleid – Holmströmi Moral hazard in teams. Artikkel kirjeldab, kuidas töö tulemuse ükskõik milline jagamine võtab vähemalt ühelt meeskonnaliikmelt motivatsiooni pingutamiseks. Palju järgnevat majandusteadust on püüdnud leida viise, kuidas sellises tootmisprotsessis säilitada meeskonnaliikmete motivatsioon tööks, aga siiani pole lahendust vist leitud.

Asjade jagamine aitab säästa

Lisa kommentaar

Paljusid asju kasutatakse ainult väike osa sellest ajast, mil neid omatakse. Autot omatakse ööpäev läbi, aga sõidetakse sellega tund või paar päevas. Purjelauda või slaalomisuuski kasutatakse paaril päeval aastas. Säästlikum oleks neid osta mitme peale ja siis jagada, või teistele üürile anda, kui parasjagu ise ei kasutata (sisuliselt sama tehing, mis jagamine). See suurendaks kõigi osaliste heaolu, sest kasutus oleks sama, aga makstav hind madalam.

Üks probleem on paljude kasutajate tippkasutusaja kattumine (suvel ei suusata keegi, lumise ilmaga paljud). Kui kõik tahavad samal ajal ressurssi kasutada, siis ei saa seda jagada. On aga palju asju, mille puhul eri inimeste kasutusaeg üldiselt ei kattu – reketid, matkavarustus, tööriistad.

Olulisimad põhjused, miks neid ei jagata, on tehingukulud ja moraalirisk. Ühiseks kasutuseks ostetavate asjade ühine väljavalimine ja kasutusgraafiku tegemine on ajamahukad, kõigi osaliste nõusse saamine on tülikas ja tüütu, mis raskendab kokkuleppimist. Moraalirisk tähendab antud kontekstis, et kui miski kuulub kõigile, siis ei kuulu ta kellelegi. Tekib klassikaline ühisvara tragöödia, kui ühelgi ühiskasutajal pole motivatsiooni vara säilimise eest hoolitseda ja seetõttu vara laguneb kiiresti. Üürnik pole omanik, tal pole huvi üüritavat asja hooldades pingutada.

Kui seda moraaliriski probleemi poleks, saaks näiteks kodutute probleemi lahendada, lastes nad ööseks tühjadesse kontorihoonetesse magama. Aga neid ei usaldata, kardetakse varastamist ja lagastamist, seega seisavad kesklinna ärimajad öösel tühjalt ja kodutud magavad bussipeatustes.