Sildiarhiiv: ühisvara tragöödia

Politseisse helistamise mäng

Huvitav näide mänguteooriast: palju inimesi näeb kuritegu ja kõigil on telefon. Kõik eelistavad, et keegi teine helistaks politseisse (selle asemel, et ise helistada), sest ise helistamine võtab aega ja politsei võib paluda helistajal kohale jääda, et tunnistajaks olla. Aga kõik on korralikud kodanikud ja eelistavad ise helistamist olukorrale, kus mitte keegi ei helista.
Mis on selle mängu tulemus? Tasakaal ei saa olla puhastes strateegiates ja sümmeetriline, sest kui keegi ei helista, siis kõik eelistavad helistada. Kui kõik helistavad, siis igaüks eelistab mitte helistada. On palju asümmeetrilisi puhtaid tasakaale, kus üks konkreetne inimene helistab ja teised mitte. Aga eeldus, et inimesed suudavad niimoodi asümmeetriliselt koostööd teha tundub ebaloogiline. Sümmeetriline tasakaal peab olema segastrateegiates, ehk iga inimene helistab teatud tõenäosusega.
Kuidas muutub tõenäosus pealtnägijate arvu kasvades? Iga inimene helistab muidugi väiksema tõenäosusega, sest teisi potentsiaalseid helistajaid on rohkem. Üllatav tulemus on aga, et summaarne helistamistõenäosus (tõenäosus, et keegi helistab) langeb helistajate arvuga. Mida rohkem pealtnägijaid, seda vähemtõenäoline on, asjast politseisse teatatakse. Seda olukorda peegeldab Terry Pratchetti tsitaat „everybody’s problem, therefore not my problem”.

Asjade jagamine aitab säästa

Paljusid asju kasutatakse ainult väike osa sellest ajast, mil neid omatakse. Autot omatakse ööpäev läbi, aga sõidetakse sellega tund või paar päevas. Purjelauda või slaalomisuuski kasutatakse paaril päeval aastas. Säästlikum oleks neid osta mitme peale ja siis jagada, või teistele üürile anda, kui parasjagu ise ei kasutata (sisuliselt sama tehing, mis jagamine). See suurendaks kõigi osaliste heaolu, sest kasutus oleks sama, aga makstav hind madalam.

Üks probleem on paljude kasutajate tippkasutusaja kattumine (suvel ei suusata keegi, lumise ilmaga paljud). Kui kõik tahavad samal ajal ressurssi kasutada, siis ei saa seda jagada. On aga palju asju, mille puhul eri inimeste kasutusaeg üldiselt ei kattu – reketid, matkavarustus, tööriistad.

Olulisimad põhjused, miks neid ei jagata, on tehingukulud ja moraalirisk. Ühiseks kasutuseks ostetavate asjade ühine väljavalimine ja kasutusgraafiku tegemine on ajamahukad, kõigi osaliste nõusse saamine on tülikas ja tüütu, mis raskendab kokkuleppimist. Moraalirisk tähendab antud kontekstis, et kui miski kuulub kõigile, siis ei kuulu ta kellelegi. Tekib klassikaline ühisvara tragöödia, kui ühelgi ühiskasutajal pole motivatsiooni vara säilimise eest hoolitseda ja seetõttu vara laguneb kiiresti. Üürnik pole omanik, tal pole huvi üüritavat asja hooldades pingutada.

Kui seda moraaliriski probleemi poleks, saaks näiteks kodutute probleemi lahendada, lastes nad ööseks tühjadesse kontorihoonetesse magama. Aga neid ei usaldata, kardetakse varastamist ja lagastamist, seega seisavad kesklinna ärimajad öösel tühjalt ja kodutud magavad bussipeatustes.