Huvitav näide mänguteooriast: palju inimesi näeb kuritegu ja kõigil on telefon. Kõik eelistavad, et keegi teine helistaks politseisse (selle asemel, et ise helistada), sest ise helistamine võtab aega ja politsei võib paluda helistajal kohale jääda, et tunnistajaks olla. Aga kõik on korralikud kodanikud ja eelistavad ise helistamist olukorrale, kus mitte keegi ei helista.
Mis on selle mängu tulemus? Tasakaal ei saa olla puhastes strateegiates ja sümmeetriline, sest kui keegi ei helista, siis kõik eelistavad helistada. Kui kõik helistavad, siis igaüks eelistab mitte helistada. On palju asümmeetrilisi puhtaid tasakaale, kus üks konkreetne inimene helistab ja teised mitte. Aga eeldus, et inimesed suudavad niimoodi asümmeetriliselt koostööd teha tundub ebaloogiline. Sümmeetriline tasakaal peab olema segastrateegiates, ehk iga inimene helistab teatud tõenäosusega.
Kuidas muutub tõenäosus pealtnägijate arvu kasvades? Iga inimene helistab muidugi väiksema tõenäosusega, sest teisi potentsiaalseid helistajaid on rohkem. Üllatav tulemus on aga, et summaarne helistamistõenäosus (tõenäosus, et keegi helistab) langeb helistajate arvuga. Mida rohkem pealtnägijaid, seda vähemtõenäoline on, asjast politseisse teatatakse. Seda olukorda peegeldab Terry Pratchetti tsitaat „everybody’s problem, therefore not my problem”.