Paljusid asju kasutatakse ainult väike osa sellest ajast, mil neid omatakse. Autot omatakse ööpäev läbi, aga sõidetakse sellega tund või paar päevas. Purjelauda või slaalomisuuski kasutatakse paaril päeval aastas. Säästlikum oleks neid osta mitme peale ja siis jagada, või teistele üürile anda, kui parasjagu ise ei kasutata (sisuliselt sama tehing, mis jagamine). See suurendaks kõigi osaliste heaolu, sest kasutus oleks sama, aga makstav hind madalam.

Üks probleem on paljude kasutajate tippkasutusaja kattumine (suvel ei suusata keegi, lumise ilmaga paljud). Kui kõik tahavad samal ajal ressurssi kasutada, siis ei saa seda jagada. On aga palju asju, mille puhul eri inimeste kasutusaeg üldiselt ei kattu – reketid, matkavarustus, tööriistad.

Olulisimad põhjused, miks neid ei jagata, on tehingukulud ja moraalirisk. Ühiseks kasutuseks ostetavate asjade ühine väljavalimine ja kasutusgraafiku tegemine on ajamahukad, kõigi osaliste nõusse saamine on tülikas ja tüütu, mis raskendab kokkuleppimist. Moraalirisk tähendab antud kontekstis, et kui miski kuulub kõigile, siis ei kuulu ta kellelegi. Tekib klassikaline ühisvara tragöödia, kui ühelgi ühiskasutajal pole motivatsiooni vara säilimise eest hoolitseda ja seetõttu vara laguneb kiiresti. Üürnik pole omanik, tal pole huvi üüritavat asja hooldades pingutada.

Kui seda moraaliriski probleemi poleks, saaks näiteks kodutute probleemi lahendada, lastes nad ööseks tühjadesse kontorihoonetesse magama. Aga neid ei usaldata, kardetakse varastamist ja lagastamist, seega seisavad kesklinna ärimajad öösel tühjalt ja kodutud magavad bussipeatustes.