Tippülikoolide majandusteaduskondades tundub teoreetikute osakaal olevat oluliselt suurem kui järjestuses madalamatel kohtadel olevates teaduskondades. Üks võimalik seletus on, nõudlus teooria õpetamise järele on väike, seega teoreetikuid palkavad uurimisülikoolid, mitte õpetamisülikoolid, ning uurimisülikoolid on (teadustöö põhjal tehtavas) järjestuses kõrgemal.

Teine seletus on, et et originaalset teoreetilist teadustööd on raskem teha, sest see ei vanane nagu empiirika. Kui kunagi tõestati mingi teoreem või loodi mudel, pole seda mõtet uuesti teha. Sama empiirilist analüüsi saab aga rakendada erinevatele andmetele – võtta valim teisest piirkonnast, inimrühmast, ajaperioodist. Igal aastal korraldatakse uued küsitlused, igal kümnendil uus rahvaloendus, mis võimaldavad teha uue empiirilise teadustöö vanade meetoditega. Lisaks võib uue empiirilise meetodi leiutamisel kõik vanad analüüsid sellega üle käia.

Sama meetodi eri andmehulkadele rakendamise võimaluse tõttu on empiirilise töö tegemiseks vaja väiksema hulga eelneva teaduse tundmaõppimist. Selgeks peab saama meetodi, mis võib olla suhteliselt lihtne, nagu vähimruutude regressioon. Teoreetilise töö jaoks peab jõudma pidevalt kaugenevale teaduse piirile – peab tundma kõiki antud valdkonnas tehtud teoreetilisi töid, et olla kindel, et mõnes neist pole sama asja tehtud.

Empiirika puhul peab kontrollima, et sama andmehulka pole varem kasutatud. Kui andmehulk on uus, piisab viimase aasta-paari artiklite vaatamisest. Teoorias peab vaatama ka vanu artikleid, sest matemaatiline tulemus võib olla saadud kaua aega tagasi.

Selleks, et aru saada, kas mingi teoreetiline artikkel on antud mudelit varem uurinud, peab vaatama mudelit ennast artikli põhiosas, lühikokkuvõttest üldiselt ei piisa.