Majandusteaduses seda nii tihti ette ei tule, aga matemaatikas ja füüsikas on tõsistele teadlastele märgatavaks probleemiks hullud, kes väidavad, et on lahendanud mõne kuulsa probleemi (P=NP näiteks), või leidnud uue füüsikateooria, mis ühendab kõik vastasmõjud universumis ja seletab osakeste massi. Internetis leidub sel teemal palju naljakaid kommentaare. On näiteks loodud hulluindeksid, mille järgi saab otsustada, kas matemaatika- või füüsikaartikkel on kirjutatud hullu poolt. Matemaatika üldised hulluindeksid on siin ja siin. Arvuteooria kohta on veel eraldi hulluindeks. Alternatiivteaduse kohta üldiselt käib see hulluindeks.

Naljakaid artikleid ei loo ainult hullud, mõnikord viskavad tõsised teadlased nalja ja kirjutavad pilaartikli, näiteks selle kohta, kas kas langevari aitab lennukist hüpates vigastusi vähendada. Võidakse ka tõsimeeli olla teadmatuses varasemast avastusest (samaaegsetest avastustest on mul üks teine postitus), aga kui avastus on väga oluline ja tuntud, on tulemus naljakas – näiteks taasavastas üks meditsiinidoktor Riemanni integraali.

Isiklik kokkupuude teadushuviliste hulludega oli mul, kui käisin 2008. aastal Torontos Royal Canadian Institute’i avalikul loengul Gröönimaa ümbruse hoovuste mõjust kliimale. Kliimamuutusega seotud loeng tõmbas ligi igasugu fanaatikuid. Küsimuste voorus olid suurem osa normaalsed, aga küsiti ka, millal kliimamuutus maailma hävitab ja kas on tõsi, et hiinlased korraldasid oma ilmamuutmismasinaga orkaan Katrina ja USA valitsus kavatseb oma ilmamuutmismasinaga neile Pekingi olümpiamängude ajal tagasi teha.

Loengut pidanud professor oli hästi ette valmistunud, vastas rahulikult ja küsijaid mitte ärritades, selgitas, miks mõni asi pole võimalik või tõenäoline, otseselt väidet eitamata. Küsimuste ajal saalis küll itsitati ja muiati, aga professor suutis näo sirge hoida ja küsimuse naermata ära kuulata.