Olen nii Eestis kui USAs täheldanud, et kui mingis inimhulgas on suur osakaal ühel rühmal, siis kipuvad selle rühma inimesed rääkima omavahel ja eralduma ülejäänutest. Rühma kriteeriumiks võib olla näiteks rahvus, teadusvaldkond, aga ka lihtsalt üksteise varasem tundmine. Eraldumine ei ole enamasti tahtlik, lihtsalt oma rühma inimestega on lihtsam ühist teemat leida, ja rühma mittekuuluvad inimesed ei oska sel teemal kaasa rääkida ega huvitu sellest samal määral. Kui rühm põhineb rahvusel, võidakse ka rääkida keeles, mida ülejäänud ei oska. See välistab ülejäänute osalemise vestluses muidugi täielikult. Huviala põhjal moodustunud rühm kasutab erialaseid termineid ja taustateadmisi, mis sarnaselt keelele teevad teiste suhtlemises osalemise raskeks.

Teaduses on oma grupi eelistamise kohta isegi termin – homofiilia, mis tähendab sarnasusearmastust või sarnasearmastust. See on inimeste hulgas laialt levinud.

Homofiilia takistab uute sotsiaalsete sidemete teket ja võrgustiku laienemist – kõik räägivad oma grupi liikmetega või vanade tuttavatega, seega ei tutvu uute inimestega. Võrgustiku loomise kasulikkusest on palju räägitud, nii et ma ei hakka seda üle kordama.

Ülikooli puhul on üks välistudengite kutsumise eesmärke tekitada kodumaistele tudengitele rahvusvahelisi kontakte. Homofiilia töötab sellele tugevasti vastu, näiteks Tartus ei rääkinud ma vist ühegi rahvusvahelise tudengiga ega teadnud nende olemasolustki, kuigi neid on vähemalt paarkümmend. Oleks olnud kasulik nendega tutvuda. Ott Toomet kirjutas, et Tartu välismaalased on üsna rahulolematud selle üle, et kohalikud nendega ei suhtle.

Tartu Ülikoolile oleks selgelt kasulik soodustada rahvusvaheliste kontaktide teket tudengite hulgas. Yale’is korraldab välisüliõpilastalitus keeleõppe vestlusringe, USA kultuuri tutvustavaid jutuajamisi ja viib välismaalasi kokku peredega, kes neid õhtusöögile tahavad kutsuda. Kõik selleks, et homofiilia ei eraldaks välistudengeid oma getosse ja et kõik osapooled võidaksid rahvusvahelistest kontaktidest.