Sildiarhiiv: homofiilia

Mitmekesisuse algoritm

Lisa kommentaar

USAs kuulen tihti kasutatavat sõna diversity, mis eesti tõlkes on mitmekesisus. Sisuliselt tähendab see rühma koosnemist erinevat päritolu inimestest. Sõna diversity on poliitiliselt laetud ja igal pool, kus seda mainitakse, soovitakse seda suurendada. Poliitilises tähenduses mõeldakse USAs mitmekesisuse all eri nahavärviga ameeriklaste kaasamist enamvähem võrdses osakaalus.

Mulle meeldiks rohkem mitmekesisus selle algses tähenduses, ehk mind sisaldava inimrühma koosnemist erineva taustaga inimestest (mitte ainult ameeriklaste). Üks põhjus on, et kui rühmas on palju sarnase taustaga inimesi, siis nad eralduvad ülejäänutest ja suhtlevad pigem omavahel (homofiilia). Lisaks on minust erineva taustaga inimesed huvitavamad (muude tegurite samaks jäädes).

Kui olen sattunud mitmekesisuse teemal vestlema, olen püüdnud seletada, mida ma mitmekesisuse sildi all näha tahaksin. Soovin inimrühma, kuhu kuulujad on võetud ühtlasest jaotusest üle maailma kultuuride, nahavärv pole minu jaoks oluline. Probleemiks on osutunud kultuuri defineerimine. Võib defineerida keele kaudu, aga siis peab selgitama, mis on keele ja murde vahe ning kuidas keeli üksteisest eristada. Pole selget piiri, millal lugeda lahknevad murded eri keelteks – mäletan kusagilt tsitaati, et keel on murre, millel on sõjavägi ja laevastik. Eesti keel on seega keel, võro kõne aga murre.

Leidsin, et edaspidiste vaidluste vältimiseks tuleks mitmekesisus defineerida algoritmi kaudu. Kui on vaja moodustada N inimesest koosnev rühm, siis mitmekesisuse maksimeerimiseks tuleb jagada Maa pind ruutkilomeetristeks tükkideks (kujult võimalikult ruudukujulised), seejärel valida asustatud tükkide hulgast ühtlase jaotuse järgi N. Siis valida igal valitud tükil elavate inimeste hulgast ühtlase jaotuse järgi üks.

Kui tahetakse piirata valikut mingi kriteeriumi alusel, näiteks valida ainult keskharidusega inimeste hulgast, siis tuleb maatüki valik teha nende hulgast, kus elab antud nõuet täitvaid inimesi. Seejärel igalt valitud tükilt võtta nõuet täitvate inimeste hulgast ühtlase jaotuse järgi üks.

Selleks, et mõõta rühma mitmekesisust, tuleb leida tõenäosus, et rühm on moodustatud antud algoritmi kasutades. See on pisut keeruline, aga põhimõtteliselt taandub Bayesi reeglile: (jaotuse tõenäosus tingimusel, et sellest jaotusest on võetud antud andmehulk) võrdub ((antud andmehulga saamise tõenäosus oletatavast jaotusest korda jaotuse tõenäosus) jagatud andmehulga saamise tõenäosusega).

Homofiilia takistab võrgustiku loomist

Lisa kommentaar

Olen nii Eestis kui USAs täheldanud, et kui mingis inimhulgas on suur osakaal ühel rühmal, siis kipuvad selle rühma inimesed rääkima omavahel ja eralduma ülejäänutest. Rühma kriteeriumiks võib olla näiteks rahvus, teadusvaldkond, aga ka lihtsalt üksteise varasem tundmine. Eraldumine ei ole enamasti tahtlik, lihtsalt oma rühma inimestega on lihtsam ühist teemat leida, ja rühma mittekuuluvad inimesed ei oska sel teemal kaasa rääkida ega huvitu sellest samal määral. Kui rühm põhineb rahvusel, võidakse ka rääkida keeles, mida ülejäänud ei oska. See välistab ülejäänute osalemise vestluses muidugi täielikult. Huviala põhjal moodustunud rühm kasutab erialaseid termineid ja taustateadmisi, mis sarnaselt keelele teevad teiste suhtlemises osalemise raskeks.

Teaduses on oma grupi eelistamise kohta isegi termin – homofiilia, mis tähendab sarnasusearmastust või sarnasearmastust. See on inimeste hulgas laialt levinud.

Homofiilia takistab uute sotsiaalsete sidemete teket ja võrgustiku laienemist – kõik räägivad oma grupi liikmetega või vanade tuttavatega, seega ei tutvu uute inimestega. Võrgustiku loomise kasulikkusest on palju räägitud, nii et ma ei hakka seda üle kordama.

Ülikooli puhul on üks välistudengite kutsumise eesmärke tekitada kodumaistele tudengitele rahvusvahelisi kontakte. Homofiilia töötab sellele tugevasti vastu, näiteks Tartus ei rääkinud ma vist ühegi rahvusvahelise tudengiga ega teadnud nende olemasolustki, kuigi neid on vähemalt paarkümmend. Oleks olnud kasulik nendega tutvuda. Ott Toomet kirjutas, et Tartu välismaalased on üsna rahulolematud selle üle, et kohalikud nendega ei suhtle.

Tartu Ülikoolile oleks selgelt kasulik soodustada rahvusvaheliste kontaktide teket tudengite hulgas. Yale’is korraldab välisüliõpilastalitus keeleõppe vestlusringe, USA kultuuri tutvustavaid jutuajamisi ja viib välismaalasi kokku peredega, kes neid õhtusöögile tahavad kutsuda. Kõik selleks, et homofiilia ei eraldaks välistudengeid oma getosse ja et kõik osapooled võidaksid rahvusvahelistest kontaktidest.