Eestis on ette võetud haridusreform. Suure ja keerulise süsteemi muutmine on suur ja keeruline küsimus, nii et üldisel tasandil ei oska ma sellele hinnangut anda. Aga üks tahk – ülikoolide ühendamine – tundub igati õigustatud.
Nagu iga muudatuse puhul, leidub ka ülikoolide ühendamisele rohkesti kriitikuid. Nagu muudatuste kriitika puhul tavaline, ei paku enamik vastaseid (tõsiseltvõetavat) alternatiivprogrammi, vaid pühenduvad täielikult antud reformi mahategemisele. Sellest tuleb ilmselt järeldada, et nende eelistatuimaks variandiks on endise olukorra jätkumine.
Haridusreformi vastaseid on mitmesuguseid, aga üks suur rühm on ilmselt praeguse süsteemi nõrgemates elementides (halvemates kõrgkoolides) olevad inimesed. On lihtne põhjus, miks nad muudatuste vastu on – üks reformi eesmärk on teha süsteem efektiivsemaks, mis tähendab sama töö tegemist vähemate inimestega. Kui sama saavutus nõuab vähem töötajaid, siis peab osa inimesi ju oma praeguse koha kaotama. See oht on suurim just nõrgemate ülikoolide jaoks, kus on rohkem selliseid õppekavasid, mida hoitakse elus vaid õppejõududele sotsiaalsete töökohtade tagamiseks (mitte, et ükski Eesti kõrgkool sellistest õppekavadest vaba oleks, aga nõrgemates on neid rohkem).
Kellele meeldib väikeses tiigis suurt kala mängida, see muretseb muidugi, et kohaliku konnatiigi ühendamisel ulatuslikuma järvega ujuvad sinna sisse kopsakamad kalad, kes endise suurima säga ühe ampsuga nahka võivad panna.
Eesti paremad ülikoolid on tõenäoliselt ühendamise poolt, sest neilt õppekavade ja töökohtade äravõtmine on vähetõenäoline. Lisaks terendab neile võimalus mõne nõrgema asutuse õppekava sulgemisel selle tudengid ja raha üle võtta. Kui haridusminister pakuks Eesti kõrgharidusturu avamist rahvusvahelisele konkurentsile (kõrghariduse soovijad kandideeriksid ülemaailmselt ja riik rahastaks parimatesse kohtadesse sissesaanuid), küllap leiduks ettepaneku vihaseid vastaseid ka Eesti parimates ülikoolides, sest see muudatus ohustaks ka nende õppejõudude töökohti.
Ülikoolide ühendamist takistavad suures osas samad tegurid, mis haldusreformi. Haldusreformiga valdade ühendamise eesmärk on halduskulude kokkuhoid, mis tähendab praeguste vallajuhatuste arvu vähendamist. Seega peab osa praegustest vallajuhtidest töö kaotama, mis neile muidugi ei meeldi, nii et vabatahtlikku ühinemist pole loota. Samamoodi pole mõtet oodata vabatahtlikku ühinemist või efektiivsust oluliselt suurendavat koostööd Eesti ülikoolidelt. Mõlemat reformi saab läbi viia ainult tugeva ülaltpoolt tuleva survega. Ülikoolide puhul tekitab surve kahjuks küsimuse nende akadeemilisest vabadusest ehk riigist sõltumatusest.
Ülikoolide autonoomia suhtes tuleb leida tasakaal – riigil peab olema võimalus nõuda kvaliteeti ja maksumaksja raha sihipärast kulutamist, aga samas peab olema tagatud akadeemiline vabadus ja välistatud ülikoolide poliitiline kallutamine. Mõned erakonnad jagaksid raha ainult ülikoolidele, mille rektor on nende liige. Tavaline viis võimu sellist kuritarvitamist ennetada on kehtestada rahajagamiseks avalikud ja objektiivsed reeglid ning selle üle otsustamiseks sõltumatu organ. Sõltumatus on asja juures muidugi kahtlane, eriti Eesti-taolises väikeriigis, kus kõik kõiki tunnevad.