Tõelähedasem treening on enamasti parem, aga sõjaväeõppustel on päris laskemoonaga harjutamisel teatud piirangud. Saab ainult märki lasta, sest elusa vastase pihta lastes on keeruline kellegi tapmist vältida. Päris vastastega harjutamiseks leiutati paintball, aga värvipallid ei lenda nii kaugele kui ehtne laskemoon. Lähivõitluse, näiteks linnalahingu puhul pole see eriti oluline, aga põllu ületamisel tule all küll.

Virtuaalreaalsusprillid on üks võimalus, kuidas õppusel kaks osapoolt ohutult üksteise pihta laskma panna. Teine variant on natuke vanem tehnoloogia: kinolina ja pildituvastustarkvara. Kui panna välja ühte otsa valge riie püsti ja sellele maasse kaevatud projektoritelt vastase pilt projitseerida, saab riide pihta märkilaskmist harjutada. Kui suunata riidele maasse kaevatud kaamerad, saab sellesse lastud augud pildituvastustarkvaraga registreerida. Arvutis projektorite ja kaamerate pilti võrreldes saab tuvastada, kas mõnele vastase kujutisele pihta lasti. Teisel väljal saab teine sõjaväeüksus oma välikinoga sama teha. Mõlemat üksust saab kinolina poolt filmida. Kaamera, mis seda teeb, võib küll kogemata pihta saada, aga kaamerad on tänapäeval pisikesed ja odavad, nii et mõnikord võib need õppuse kuludesse kanda.

Kui mõlemad üksused liiguvad oma kinolina poole, siis saab ühest üksusest tehtud filmi reaalajas teisele näidata, ja vastupidi. Linadesse lastud augud saab tõlgendada teisele üksusele pihta laskmisena. Kui sõduril on väike raadiosaatja, näiteks nutitelefon, saab projektorite ja kaameratega ühenduses arvuti reaalajas talle helisignaaliga teatada, et vastane talle pihta sai. Sõdur saab siis pikali kukkuda ja surnut teeselda, ja see on filmil vastasele näha. Nii saab päris laskemoonaga reaalajas reageeriva päris vastase vastu õppusi korraldada.