Majanduse magistriprogrammi tudengid rääkisid lõunalauas keerulisimast hindamissüsteemist, millest ma kuulnud olen. Neile üht ainet õpetav professor Domingo Cavallo hindas eksamil iga küsimust eraldi 100-punkti süsteemis vähemalt ühe komakohaga, seejärel normaliseeris iga küsimuse eraldi (umbes järgmine protseduur: jättes hinnete järjestuse samaks, muuta igaühe hindenumbrit nii, et aine tulemused moodustaksid normaaljaotuse). Pärast küsimuste hinnete kaalutud keskmistamist pani igaühele, kes üle 100 punkti sai, hindeks 100. Need, kes said alla 100, võisid kirjutada lisatöö, et oma hinnet tõsta.

Lõpphinne polnud monotoonne funktsioon algsetest küsimuste hindenumbritest. Mõned, kes said küsimuste eest rohkem punkte, olid lõpuks madalama hindega kui teised, kelle algne punktisumma oli väiksem. Kasulik oli teha õigesti küsimused, millele paljud teised õigesti vastasid (positiivne korrelatsioon keskmise tulemusega). Pärast ülalkirjeldatud numbrite masseerimist sai üle poole kursuse lõpuks täpselt 100 punkti. Säärast jaotust tekitav ja mittemonotoonne hindamissüsteem on minu jaoks äärmiselt kahtlane.

Kui magistritudengid lõpuks mainisid, et Domingo Cavallo oli varem Argentiina keskpanga juht ja rahandusminister, naersin ma kõva häälega.