Tarvilik, kuid mitte piisav tingimus selleks, et mingis valdkonnas doktorantuuri alustamine mõttekas oleks, on antud valdkonnaga hobi korras tegelemine. Aine peab iseenesest huvitav olema, muidu saab doktorantuuri ajunussist kiiresti kõrini. Näiteks kui inimene läheb igal nädalavahetusel loodusesse linde vaatlema, siis on ehk mõttekas zooloogias doktor teha. Kui tuleb isik õhtul koju, paneb kaabu varna ja hakkab progema või osaleb häkkerite võistlustel, siis tasub võibolla arvutiteaduse doktorantuuri astuda. Garaažinurgas masinate ehitaja ja leiutaja võib insenerinduse doktori peale mõelda.

Aine huvitavus on tarvilik, kuid mitte piisav, sest võib näiteks olla vaja peret toita, mis doktorantuuri näljapalgaga raskeks osutub. Võib juhtuda, et doktorantuuris valdkonnaga päevast päeva tegeledes läheb asi igavaks, isegi kui alguses väga huvitav oli (see juhtus minuga). Samamoodi igaks söögikorraks oma lemmiktoitu süües võib see söök varsti vastikuks minna.

Kuus aastat samu mõtteid mõelda muudab inimese imelikuks, nii et kui on soovi normaalne ühiskonnaliige olla, siis pole doktorantuuri asja. Pole juhus, et ingliskeelne doktori lühend PhD tõlgendub Permanent head Damage. Muidugi, kui isik juba doktorantuuri alustades imelik oli, siis pole sellest lugu 🙂 Siinkohal viitab autor jällegi iseendale, enesekeskne tüüp nagu ta on. Ja kolmandas isikus veel pealegi – isiksuse kahestumine on juba kolmestumiseni arenenud. Lõpudiplomi järgselt võin juba öelda, et olen paberitega ja et diagnoos on ametlikult kinnitatud.

Ma arvan, et doktorantuuris mittekäinud rahvastikusegment mulle ülaltoodu osas väga vastu ei vaidle, aga kui seda juhtub lugema mõni doktorantuuris olev või olnud tegelane, võib see tekitada teatud poleemikat. Öelge julgesti oma arvamus, minu oma on statistiliselt vaid üks vaatlus paljudest.

Täna lõunalauas küsis üks majanduse magistritudeng mult, miks doktoritöö kirjutamine kolm aastat võtab. Parandasin teda, et doktorantuur kestab keskmiselt kuus aastat, esimesel kahel aastal ained ja neljal järgneval töö kirjutamine. Eks ainekursusi peab võtma selleks, et oleks selged taustateadmised ja meetodid uurimistööks. Aineid eriti kiirendada ei saa.

Uurimistöö kirjutamise puhul, kui esimene pähetulev idee on huvitav, teostatav ja varasemas kirjanduses tegemata, kui empiirilise töö puhul on andmed kohe netist allalaaditavad, statistilised meetodid selged, neid rakendav programm on esimesel katsel kirjutatud vigadeta ja töötab, või teoreetilise töö puhul on matemaatilised meetodid selged, mudel kohe täiuslikult üles seatud ja esimene valitud lahendusmeetod töötab, siis võib töö kuu ajaga valmis saada. Tuleb vaid mehaaniliselt läbida vajalikud sammud (eelduse kohaselt on need valitud õigesti ja tehakse täiuslikult) ja kirjutada tekst.

Eelnev ulmeline eelduste jada osutub tegelikkuses tõeseks muidugi mikroskoopiliselt väikese tõenäosusega. Võimalik ajakulu uurimistööks on ülemise piirita, kui piiranguks pole uurija eluiga. Ükskõik milline arv ideid võib järjest osutuda varem tehtuks või teostamatuks. Andmeid ei pruugi saada olla või mudeli lahendamiseks vajalikke matemaatilisi meetodeid ei pruugi olla leiutatud. Ka olemasolevate andmete või meetodite leidmiseks kuluv aeg võib olla väga pikk. Programmid võivad sisaldada piiramatus koguses vigu, sest ühe vea parandamisel võidakse teha teine. Kokkuvõttes venitavad erinevad probleemid töö kirjutamise aastatepikkuseks.

Thomas Alva Edison ütles: „Teame tuhandet viisi, kuidas mitte konstrueerida elektripirni.“ Samamoodi avastab doktorant palju viise, kuidas ei tohiks kirjutada uurimistööd.