Arhiiv kuude lõikes: March 2016

Spordiala valiku kriteeriumid

Spordi eesmärgiks võib olla hea välimus, tervis, sotsiaalne suhtlemine, lõbus ajaviide jne. Inimesed ei paista spordiala aga strateegiliselt valivat. Ei küsita, mis ala kõige paremini eesmärke täidab.

Huvitavus on individuaalne, aga sõltub osaliselt ka trennikaaslastest. See, millises trennis on toredad inimesed, on juhuslik. Suhtlemise osas on eelis ilmselt mitmeinimesealadel nagu pallimängud. Sõudmine üheinimesepaadis lobisemist ei soodusta.

Kiire liikumisega alad on enamikule huvitavamad, näiteks võistlustants huvitavam kui jooga. Otsese vastasega alad on adrenaliinirohkemad: maadlus põnevam kui jõutõstmine. Adrenaliiniga reklaamitakse muidugi ekstreemsporte, kus vigastusoht tekitab põnevust. Ala huvitavust võib ise sporti tegemata hinnata selle põhjal, kui paljud seda telekast vaatavad.

Tervise osas saab osaliselt otsustada statistika põhjal – milliseid vigastusi ja kui palju saadakse ajaühiku kohta erinevat sporti tehes. Ekstreemspordid on ilmselt tipus, aga peaks kontrollima. Teoreetiliselt peaks jalgpallis ja teistes jooksupõhistes mängudes olema rohkem vigastusi kui lihtsas jooksmises, sest võidakse kokku põrgata, keegi võib jalad alt niita jne. Poks on ohtlikum kui selle sarnane aeroobika või kotitagumine, sest mitte ainult ei anta, vaid ka saadakse. Ameerika jalgpall ja poks on ajukahjustuste poolest kuulsad.

Suured kiirused, raskused ja kaugus abist suurendavad ohtu. Inimene on nõrk, nii et välist jõudu (gravitatsiooni, tuult, lainet) kasutavad alad on üldiselt kõige kiiremad (nt mäesuusatamine, purjelaud, lainelaud). Motospordiks nimetatavaid valdkondi ma spordiks ei loe.

Tänapäeva inimeste eluviisi puhul on südameveresoonkonna trenni tavaliselt vähe, nii et tervise jaoks peaks eelistama vastupidavusalasid lühikese kiire jõupingutuse valdkondadele. Nii et ujumine tõstmise asemel, parem jalgrattasõit, kui akrobaatika jne. Liialdamine kestusega on jällegi halb, näiteks maraton nõrgestab organismi rohkem kui keskmaajooks.

Ilu osas tasub teha sümmeetrilisi spordialasid, mis treenivad kehapooli võrdselt. Piltidel on näha, kuidas tennisistidel on üks käsi jämedam. See näib kole. Sarnased probleemid reketialadele on ilmselt vehklemisel ja viskealadel (pesapall, kettaheide, odavise). Lihaseid võiks treenida üle kogu keha, mitte näiteks ainult jalgu nagu jalgrattasõidus või käsivarsi ja õlgu nagu mägironimises. Internetis on iga ala tippude kogukehaportreesid ja mõned on ikka üsna ebainimlikud. Näiteks maasvõitlusalad paistavad tekitavat ettepoole kummargil gorillarühti.

Rühist rääkides – selja sirgsust nõudvad ja seljalihaseid treenivad alad on selles osas kasulikud. Nimetaksin siinkohal tõstmist, sõudmist ja joogat.

Kui vanemad valivad sporti lapsele, võivad nad tahta poisse ja tüdrukuid erinevalt suunata. Iluideaalid on sugudel erinevad ja osad alad treenivad õlad laiaks. Ujumine näiteks. Ilusate jalgade nimel tasub ilmselt joosta, aga üldise välimuse nimel oleks ka kõhu- ja seljalihaste trenni vaja.

Strateegiliselt sporti valides peaks ka kulukust arvestama. Ratsutamine, golf ja purjetamine on rikaste rida. Mida vähem varustust vaja läheb, seda keskkonnasõbralikum ja odavam ala üldiselt on. Varustus hõlmab ka spordisaali või -väljakut, ujumisbasseini, suusahüppemäge jne. Sõit metsa orienteeruma või mere äärde lohelauatama läheb samuti kuludesse.

Kui ala on elukohas populaarne, siis on tõenäoliselt selle varustust palju saada, sealhulgas kasutatud ja odavat. Konkurents ajab hinna alla. Püsikulu (väljaku ehitus) jaotub suurema hulga inimeste vahel. Samuti on palju inimesi, kellega seda sporti arutada või koos teha. Populaarsetel aladel on seega kulu- ja suhtlemiseelis.

Kes tahab oma rahaga eputada, valib muidugi kallid alad – rikkuse näitamine on põhjus, miks inimesed ratsapolot ja golfi mängivad. Vaesed kiidelda tahtjad võivad odavamaid eksootilisi sporte proovida: mallakamb, Austraalia jalgpall, Türgi õlimaadlus.

Kui tahta spordiga raha teenida, peab tippu jõudma või treeneriks õppima. Tippu jõudmine on raske ja vähetõenäoline. Treeneritele on rakendust peamiselt populaarsetel aladel nagu jalgpall, aga peaks arvestama ka spordi tulevikupotentsiaali. Hääbuvatel aladel on nõudlust vähem kui moodi tulevatel.

Mõnest spordist võib elus laiemalt kasu olla (ujumine, orienteerumine, jalgrattasõit), enamikust aladest mitte (sulgpall, ballett). Võiks eelistada kasulikke.

Hea oleks, kui sporti saaks teha aasta läbi, aga lumega piirkonnas võib see nõuda eri alade kombineerimist. Näiteks suusatamine ja rullsuusatamine, uisutamine ja rulluisutamine. Eesti vihma- ja porihooaeg kevadel ja sügisel takistab kõiki õuesporte peale mudamaadluse. Siseruumialad nagu tõstmine ilmast ei sõltu, aga tore oleks sporti tehes ka loodusvaateid nautida. Seda saab aerutades, sukeldudes, orienteerudes.

Kas masinad asendavad inimeste töö?

Juba Teise maailmasõja eelsest ajast on kuulutatud masinate võidukäiku ja ennustatud inimtööjõu vajaduse lõppu. Daron Acemoglu artikkel (http://economics.mit.edu/files/11264) modelleerib tootmise automatiseerimist ja sellele suunatud uurimistööd, et vastata küsimusele, kas inimtööjõud tõrjutakse majanduse ja tehnoloogia arenguga ajapikku kõrvale.

Tuleb välja, et enamasti mitte. Põhjus on üsna sissejuhatava majanduskursuse maiguline – kui osa inimesi jääb automatiseerimise tagajärjel tööta, siis palgad langevad. Tööjõu odavnemine vähendab motivatsiooni automatiseerimiseks ja sellele suunatud uurimistööks ning suurendab sellise innovatsiooni tulusust, mis loob rohkem inimesi kasutavaid tehnoloogiaid. Sümmeetriliselt, kui uued meetodid nõuavad tootmises suuremat rahvahulka, siis tööjõukulu tõuseb ja nii muutub kapitalipõhine tootmine ja arendustegevus atraktiivsemaks. Majandus tasakaalustab end ise nii, et keskmiselt jääb kapitali ja tööjõu suhe tootmises samaks. Ajutiselt võidakse trendist kõrvale kalduda kui juhuslikult tuleb korraga palju uuendusi ühes suunas, näiteks inimeste vajadust vähendavaid.

Vastasvõistkonna suurus teadmata

Sõjaväeõppused saab teha realistlikumaks ja mõned mängud (paintball, megazone) huvitavamaks kui vastasvõistkonna suurus on teadmata. Kui viia üks rühm inimesi kohale ja jagada nad seal kaheks ebavõrdseks võistkonnaks, saab enda võistkonda üle lugedes ja kogurühmast lahutades vastase suuruse teada. Võib muidugi viia kahes eraldi rühmas, aga see võib transporti raskendada ja osalejad on ikka enamvähem teada.
Selleks, et vastasvõistkonda välja arvutada ei saaks, tuleks korraldada kaks või enam paralleelset mängu. Igas mängus A ja B võistkond. Koos minnakse kohale, siis jagunetakse A ja B pooleks, kes eralduvad. Kui A ja B pool enam üksteist ei näe, siis jagatakse A pool juhuslikult erinevateks (A1, A2 jne) võistkondadeks ja B pool B1, B2 jne rühmadeks. Siis võistleb A1 B1-ga, A2 B2-ga jne. Enda võistkonna arv ei anna siis infot vastasvõistkonna suuruse kohta.