Arhiiv kuude lõikes: February 2019

Teaduse headuse indeks võib vale mulje jätta

Eesti teadus 2019 arvamuslugude kogumikus näitavad Allik ja Lauk graafikut, mille kohaselt Eesti teaduse kvaliteet mõõdetuna viidete arvuga artikli kohta on viimase 20 aastaga eksponentsiaalselt kasvanud. Tore muidugi näha andmeid ja arvutusi, mis avaldatud arvamustele ka mingi aluse annavad, aga Alliku ja Laugu valitud suhtarv ei pruugi just kõige parem teaduse mõõt olla. Seda indeksit tõstab näiteks nõrgemate artiklite mitteavaldamine, isegi kui need artiklid tegelikult olulisel määral uut teadmist loovad (mis pole sugugi kindel – olen sellest kirjutanud https://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=558). Näiteks kui suure teadusrahastuse korral avaldataks 2 artiklit, üks ühe ja teine kahe viitega, siis oleks viidete arv artikli kohta 1,5, aga kui väikese teadusrahastuse korral avaldataks ainult see kahe viitega artikkel, siis oleks suhtarv 2. Teaduse näiline tase võib niisiis tõusta rahastuse vähenemisega. Madalam finantseerimine paneb osad inimesed teadusest lahkuma, eeldatavasti pigem nõrgemad teadlased, kes kirjutaksid akadeemilisse maailma jäädes vähemviidatud artikleid. Samuti kui värsked doktorantuuri lõpetajad avaldavad madalamalt tsiteeritud töid kui kogenud professorid ja rahastuse alanemine vähendab noorteadlaste sissevoolu, siis suurendab see viidete arvu artikli kohta.

Teine mehhanism kuidas tõsta viidete arvu artikli kohta teaduse tegelikku taset parandamata on suunata avaldamine ümber valdkondadesse, kus keskmine viidete arv artikli kohta on suurem. Näiteks eksperimentaalfüüsikas kogub publikatsioon keskmiselt palju rohkem viiteid kui matemaatikas. Kui vähendada matemaatikute ja suurendada füüsikute arvu, aga jätta keskmise teadlase avaldatud artiklid ja saadud viited kummaski valdkonnas selle valdkonna keskmiseks, siis kogu Eesti teadlaskonna viidete arv artikli kohta tõuseb. Lihtne numbriline näide on, et riigis on 1 matemaatik ja 1 füüsik, kumbki avaldab 1 artikli aastas. Kõik matemaatikaartiklid saavad 4 viidet, aga füüsika omad 10, keskmine viidete arv artikli kohta niisiis 7. Kui asendada matemaatik teise füüsikuga, siis tõuseb viidete-artiklite suhtarv 10 peale. Seda võib saavutada teadusrahastuse matemaatikalt ära võtmise ja füüsikasse suunamisega.

How to stop crutches from clicking

Lisa kommentaar

Adjustable-length metal crutches click with each ground contact and lifting, which some people find annoying. The reason for the clicks is that the push button used to adjust the length of the crutch is not snug in its hole, but pushes against the top of its hole when the crutch is pressed against the ground and against the bottom of the hole when the crutch is lifted.

The push button length adjustment system consists of two pipes inside each other, with holes in the outer pipe and a spring-loaded button on the inner one. Pushing the button in allows the pipes to slide relative to each other. When the button is released and pops out into a hole, it locks the pipes together. Similar push button systems are used to adjust the handle length of rolling luggage and the weight stacks of gym equipment.

To silence the clicks, the button should push against the same side of the hole at all times, which can be achieved by adding one spring. The spring should pull the inner pipe of the adjustable part of the crutch in the direction of shortening the crutch, i.e. the same direction as ground contact. Then the button always stays in contact with the same side of its hole instead of alternately hitting the two opposing sides. The reason the spring should pull in the same direction as ground contact is that the upward force on the adjustable inner pipe when the crutch bears the weight of the user is much greater than the downward force of the weight of the inner pipe when the crutch is lifted. Thus it is easier to overcome the downward force using a spring.

A homemade version of the spring is to tie a rubber band under tension to above and below the adjustment button. A bungee cord or bicycle inner tube would work as well.

The length adjustment of the crutch with a spring would be similar to that of an office chair – automatic in one direction, but requiring force in the other. When the button is pushed, the crutch shortens automatically by one hole. To lengthen the crutch, one has to push the button in and then pull the crutch in two opposing directions.

Why research with more authors gets cited more

Lisa kommentaar

Empirically, articles with more authors are cited more, according to Wuchty et al. (2007). The reasons may be good or bad. A good reason is that coauthored papers may have higher quality, e.g. due to division of labour increasing the efficiency of knowledge production. I propose the following bad reasons, independent of potential quality differences between coauthored and solo articles. Suppose that researchers cite the works of their friends more frequently than warranted. A given scientist is more likely to have a friend among the authors of an article with a greater number of collaborators, which increases its probability of getting a „friendly citation”.

Another reason is defensive citing, i.e. including relatively unrelated papers in the reference list before submitting to a journal, in case the referees happen to be the authors of those works. The reason for adding these unnecessary citations is the belief, warranted or not, that a referee is more likely to recommend acceptance of a paper if it cites the referee’s publications. The probability that the set of referees overlaps with the set of authors of a given prior work increases in the number of authors of that work. Thus defensive citing is more effective when targeted to collaborative instead of solo papers.

The referees may also directly ask the author to cite certain papers in the revision (I have had this experience). If the referees are more likely to request citations to their own or their coauthors’ work, then articles with more authors are again referenced more.

Valderas et al. (2007) offer some additional explanations. One is measurement error. Suppose that letters to the editor, annual reports of the learned society, its presidential inaugural addresses, and other non-research in scientific journals are counted as publications. These have both fewer authors and citations than regular research articles, which creates a positive correlation between the popularity of a piece of writing and its number of authors.

If self-citations are not excluded and researchers cite their own work more frequently than that of others, then papers with more authors get cited more.

Articles with more collaborators are presented more frequently, thus their existence is more widely known. Awareness of a work is a prerequisite of citing it, so the wider circulation of multi-author publications gives them a greater likelihood of being referenced, independent of quality.

Filmi kiirendamine kui igavaks läheb

Lisa kommentaar

Raamatu eelis filmi ees on, et seda saab nautida omas tempos – kes loeb kiiremini, kes aeglasemalt. Olenevalt raamatust võib ka sama inimene lugeda kas kähku üle rea või pikaldaselt üht kohta mitu korda. Midagi sarnast saab teha filmiga: kerida kas tagasi stseeni uuesti vaatamiseks või edasi mõnest kohast üle. Samuti saab vaadata kiirendusega, aga siis läheb heli kaotsi. Probleem stseenidest üle hüppamisel on kas ebatäpsus või ebamugavus: minuti kaupa kerides võib mõni huvitav koht vahele jääda, aga paari sekundi kaupa hüpates peab pidevalt klõpsama ja heli ja dialoog muutuvad raskesti jälgitavaks.

Äriidee on teha programm, mis filmi kiiremini esitab kui vaatajal igavaks läheb. See kiirem esitus peaks olema „loomulik”, ideaalis märkamatuks jääv, mitte teatud vahemiku kaupa hüppamine või video kiirendusega näitamine. Märkamatuks kiirendamiseks tuleks tuvastada filmi stseenide piirid ja pikemate stseenide lõpud ära lõigata, eriti staatiliste stseenide (armunud vaatavad üksteisele silma, vaenlased põrnitsevad või ähvardavad). Filmi sisu jääb ju arusaadavaks kui silma vaadatakse kaks sekundit kolmekümne asemel. Samuti tulistamine või kaklus võib kesta mitte minuti vaid paar hetke – filmi mõistmist see ei takista.

Staatilist stseeni peaks saama arvuti abil tuvastada, sest pildi pikslitest paljud ei muutu pikema ajavahemiku jooksul. Stseeni väljajäetavat osa saab samuti automaatselt valida, näiteks kõige vähem muutuva pildiga ajavahemik, mis moodustab etteantud protsendi stseeni pikkusest. Kiiresti muutuvaid (märuli)stseene tuleb ilmselt algul inimtööga üksteisest eristada ja nende piirid filmifaili märkida. Edasi saab juba arvuti otsustada soovitava kiirendusprotsendi põhjal kui suur osa igast stseenist ära jätta.

Lisaks stseeni lühemaks lõikamisele saab märulit ja muid dünaamilisemaid juppe ka pisikese kiirendusega (edasikerimise mõistes) näidata, eriti kui neis dialoogi pole. Kui heli on oluline ja moonduks kiirendades (dialoog näiteks läheks kiledahäälseks), siis tuleb see videost eraldada ja algse kiirusega esitada, teatud juppe eemaldades, et see ajaliselt uue pildiesitusega sobiks. Lõigatavate ajavahemike valik võib jällegi nõuda inimese otsust.

Programmi edasijõudnum variant tuvastaks igavuse vaataja näoilme põhjal ise, aga algelisem võimaldaks lihtsalt kasutajal nupuvajutusega vaatamist kiirendada või aeglustada.