Arhiiv kuude lõikes: February 2019

Teaduse headuse indeks võib vale mulje jätta

Eesti teadus 2019 arvamuslugude kogumikus näitavad Allik ja Lauk graafikut, mille kohaselt Eesti teaduse kvaliteet mõõdetuna viidete arvuga artikli kohta on viimase 20 aastaga eksponentsiaalselt kasvanud. Tore muidugi näha andmeid ja arvutusi, mis avaldatud arvamustele ka mingi aluse annavad, aga Alliku ja Laugu valitud suhtarv ei pruugi just kõige parem teaduse mõõt olla. Seda indeksit tõstab näiteks nõrgemate artiklite mitteavaldamine, isegi kui need artiklid tegelikult olulisel määral uut teadmist loovad (mis pole sugugi kindel – olen sellest kirjutanud https://sanderheinsalu.com/ajaveeb/?p=558). Näiteks kui suure teadusrahastuse korral avaldataks 2 artiklit, üks ühe ja teine kahe viitega, siis oleks viidete arv artikli kohta 1,5, aga kui väikese teadusrahastuse korral avaldataks ainult see kahe viitega artikkel, siis oleks suhtarv 2. Teaduse näiline tase võib niisiis tõusta rahastuse vähenemisega. Madalam finantseerimine paneb osad inimesed teadusest lahkuma, eeldatavasti pigem nõrgemad teadlased, kes kirjutaksid akadeemilisse maailma jäädes vähemviidatud artikleid. Samuti kui värsked doktorantuuri lõpetajad avaldavad madalamalt tsiteeritud töid kui kogenud professorid ja rahastuse alanemine vähendab noorteadlaste sissevoolu, siis suurendab see viidete arvu artikli kohta.

Teine mehhanism kuidas tõsta viidete arvu artikli kohta teaduse tegelikku taset parandamata on suunata avaldamine ümber valdkondadesse, kus keskmine viidete arv artikli kohta on suurem. Näiteks eksperimentaalfüüsikas kogub publikatsioon keskmiselt palju rohkem viiteid kui matemaatikas. Kui vähendada matemaatikute ja suurendada füüsikute arvu, aga jätta keskmise teadlase avaldatud artiklid ja saadud viited kummaski valdkonnas selle valdkonna keskmiseks, siis kogu Eesti teadlaskonna viidete arv artikli kohta tõuseb. Lihtne numbriline näide on, et riigis on 1 matemaatik ja 1 füüsik, kumbki avaldab 1 artikli aastas. Kõik matemaatikaartiklid saavad 4 viidet, aga füüsika omad 10, keskmine viidete arv artikli kohta niisiis 7. Kui asendada matemaatik teise füüsikuga, siis tõuseb viidete-artiklite suhtarv 10 peale. Seda võib saavutada teadusrahastuse matemaatikalt ära võtmise ja füüsikasse suunamisega.

Filmi kiirendamine kui igavaks läheb

Raamatu eelis filmi ees on, et seda saab nautida omas tempos – kes loeb kiiremini, kes aeglasemalt. Olenevalt raamatust võib ka sama inimene lugeda kas kähku üle rea või pikaldaselt üht kohta mitu korda. Midagi sarnast saab teha filmiga: kerida kas tagasi stseeni uuesti vaatamiseks või edasi mõnest kohast üle. Samuti saab vaadata kiirendusega, aga siis läheb heli kaotsi. Probleem stseenidest üle hüppamisel on kas ebatäpsus või ebamugavus: minuti kaupa kerides võib mõni huvitav koht vahele jääda, aga paari sekundi kaupa hüpates peab pidevalt klõpsama ja heli ja dialoog muutuvad raskesti jälgitavaks.

Äriidee on teha programm, mis filmi kiiremini esitab kui vaatajal igavaks läheb. See kiirem esitus peaks olema „loomulik”, ideaalis märkamatuks jääv, mitte teatud vahemiku kaupa hüppamine või video kiirendusega näitamine. Märkamatuks kiirendamiseks tuleks tuvastada filmi stseenide piirid ja pikemate stseenide lõpud ära lõigata, eriti staatiliste stseenide (armunud vaatavad üksteisele silma, vaenlased põrnitsevad või ähvardavad). Filmi sisu jääb ju arusaadavaks kui silma vaadatakse kaks sekundit kolmekümne asemel. Samuti tulistamine või kaklus võib kesta mitte minuti vaid paar hetke – filmi mõistmist see ei takista.

Staatilist stseeni peaks saama arvuti abil tuvastada, sest pildi pikslitest paljud ei muutu pikema ajavahemiku jooksul. Stseeni väljajäetavat osa saab samuti automaatselt valida, näiteks kõige vähem muutuva pildiga ajavahemik, mis moodustab etteantud protsendi stseeni pikkusest. Kiiresti muutuvaid (märuli)stseene tuleb ilmselt algul inimtööga üksteisest eristada ja nende piirid filmifaili märkida. Edasi saab juba arvuti otsustada soovitava kiirendusprotsendi põhjal kui suur osa igast stseenist ära jätta.

Lisaks stseeni lühemaks lõikamisele saab märulit ja muid dünaamilisemaid juppe ka pisikese kiirendusega (edasikerimise mõistes) näidata, eriti kui neis dialoogi pole. Kui heli on oluline ja moonduks kiirendades (dialoog näiteks läheks kiledahäälseks), siis tuleb see videost eraldada ja algse kiirusega esitada, teatud juppe eemaldades, et see ajaliselt uue pildiesitusega sobiks. Lõigatavate ajavahemike valik võib jällegi nõuda inimese otsust.

Programmi edasijõudnum variant tuvastaks igavuse vaataja näoilme põhjal ise, aga algelisem võimaldaks lihtsalt kasutajal nupuvajutusega vaatamist kiirendada või aeglustada.