Kuulsin täna lõunalauas, et sel aastal alustab matemaatikateaduskonnas null doktoranti. Eelmisel aastal oli alustajaid seitse ja minu esimesel aastal kolm. Varieeruvus on oluliselt suurem, kui majandusteaduskonnas, kus igal aastal alustab kakskümmend kuni kakskümmend kaks inimest. Ilmselt tuleneb see majanduse vastuvõtukomitee täpsematest ennustustest selle kohta, kui palju vastuvõetud inimestest valib Yale. Lisaks aitab kaasa suurte arvude seadus, mis silub varieeruvust. Majandusteaduskonnas võetakse igal aastal vastu umbes kuuskümmend inimest, kellest siis umbes nelikümmend lähevad muudesse ülikoolidesse.

Yale majandusteaduskonnas ennustatakse õppima asumist individuaalselt – iga inimese omaduse põhjal arvutatakse tõenäosus, et ta vastuvõtu korral õppima asub. Ma ei tea täpseid kriteeriume ega meetodeid, aga üheks ennustavaks teguriks on parematesse ülikoolidesse sissesaamine. Siinne majandusteaduskond on maailmas teises viisikus, ehk kusagil kuuenda ja kümnenda koha vahel. Inimesed, kes siia sisse saavad, saavad tihti sisse ka tippviisikusse ja lähevad siis tõenäoliselt sinna.

Ühe mu kursusekaaslase tüdruksõber õppis esimese doktorantuuriaasta Wisconsini Ülikoolis Madisonis ja tuli siis siia üle. Ta oli vastuvõtul ootenimekirjas esimene, ehk tema vastuvõtu tingimuseks oli, et keegi teine keeldub õppimaasumisest. Õppimaasumise tõenäosuseks ennustati tema puhul 100%. Samas inimeste puhul, kes on saanud sisse Harvardisse ja MITsse, on Yale’is õppimaasumise tõenäosus üsna madal.