Singapuri hariduspoliitikast

Singapuril on mõned huvitavad hariduspoliitilised meetmed. Nende sisu on, et riik maksab headesse välisülikoolidesse sisse saanud noorte õppekulud mingi arvu aastate eest, ja selles programmis osalejad kohustuvad pärast lõpetamist teatud arvu aastaid Singapuri valitsuse heaks või lihtsalt Singapuris töötama. Kui ei tööta, peavad õppekulud valitsusele tagasi maksma, nii et väga tulusa tööpakkumise mujal maailmas võivad nad ka vastu võtta.

Kõige laiemalt levinud paistab olevat bakalaureusetaseme neli pluss kuus programm, kus makstakse kinni neli aastat bakalaureuse- ja magistriõpinguid ja inimene töötab kuus aastat mõnes Singapuri valitsusasutuses. Programme on erinevaid, mõned ka doktorantuuri tasemel.

Minu tutvus Singapuri hariduspoliitikaga tekkis suure arvu singapurlaste kaudu, kes igal aastal Yale Ülikoolis üheaastast magistrit teevad. Peaaegu kõigil neist on kolmeaastane bakalaureus mõnest Suurbritannia tippülikoolist (LSE, Oxford, Cambridge) ja nad õpivad siin rahvusvahelist ja arenguökonoomikat (international and development economics), nii et nad käivad hästi sissetallatud rada. Mõned on ka ida-aasia õpingute magistrantuuris.

Kõik singapurlased, keda siin kohanud olen, on Singapuri tagasi läinud, selle asemel, et end seal töötamise kohustusest vabaks osta. Nii et tegemist on hästitöötava „Talendid koju“ programmiga. Eestis sarnaste meetmete rakendamine takerduks ilmselt raha taha – bakalaureuseõpingud tippülikoolides on päris kallid ja kulub tükk aega, enne kui investeering haridusse tulu tooma hakkab.

Leave a Reply

Your email address will not be published.

WordPress Anti Spam by WP-SpamShield