Teaduses on korduvalt ette tulnud, et sama avastus tehakse umbes samal ajal kahe või rohkema teadlase poolt, kes üksteise tööst ei tea. See lükkab ümber teaduse arengu geeniuse teooria, mis väidab, et suurem osa teadlasi nokitseb niisama pisiküsimuste kallal, aga vahel sünnib geenius, kes teeb tõelise läbimurde. Ja siis nokitsetakse jälle edasi, kuni järgmise geeniuseni. Kui revolutsiooniliseks avastuseks on vaja midagi haruldast ja erilist, siis peaksid samaaegsed avastused olema üliharvad, sest need eeldavad kahe haruldase sündmuse koostoimumist.

Teine teaduse arengu seletus on hiiglaste õlgadel seismise teooria, mis ütleb, et kui teadus on teatud maani arenenud, siis järgmine samm on üsna läbipaistev ja lihtne. Seega kui mitu kompetentset inimest loevad sama teaduskirjandust, siis tekib tõenäoliselt enamikul neist sama idee, kuidas tulemusi edasi arendada. Ja nad teevad avastuse enamvähem samaaegselt.

Mul oli just 2011 sügisel juhust hiiglaste õlgadel seismise teooriale isiklikku kinnitust leida. Nimelt on minu universaalsete teadmatuse tüübiruumide artikliga väga sarnaseid artikleid samal kuul kirjutatud tervelt kaks – ühe autoriteks Pintér ja Udvar ning teisel Heifetz, Meier ja Schipper. Kokku niisiis kolm sõltumatut samaaegset avastust. Pole eriti tõenäoline, et kõigi autoriteks geeniused on (vähemalt ühe puhul on kindel, et pole).