Üks utoopiline mõte, mis vist kunagi teoks ei saa:
Teadmistepõhises ühiskonnas peaks iga inimene õppima ja õpetama kogu elu. Inimeseti erineb vaid õppimise ja õpetamise intensiivsus ja materjali keerukus.
Igasuguse haridussüsteemi muudatuse või uue valdkonna õpetamisega alustamise puhul on probleemiks õpetajate nappus. Kui valdkonda pole varem õpetatud, siis pole piisavalt seda valdkonda tundvaid inimesi, et seda laialdaselt õpetada. Kui kusagil maailmas seda materjali juba laialdaselt õpetatakse, siis võib sealt tööjõudu sisse tuua, aga maailma mastaabis uuenduse puhul pole see lahendus võimalik, sest valdkond on maailmas uudne.
Süsteem elukestvaks õppeks tähendab, et igas vanuses inimesed pannakse ühteaegu õppima ja õpetama, aga kui tahta see süsteem ühiskonda juurutada, siis peab keskenduma lastele. Juba lasteaia tasemel võiks panna vanemad lapsed nooremaid õpetama, et neil tekiks see kogemus ja harjumus. Lisaks aitab teiste õpetamine inimesel endal materjalist paremini aru saada. Lasteaias võivad lapsed õpetada joonistamis- või voolimistehnikaid, keerulisemate mänguasjade omadusi või erinevate mängude, näiteks kulli või pimesiku reegleid.
Kooli tasemel võib igas koolipäevas ühe tunni asendada nooremate klasside õpetamisega ühes aines või vanemate klasside õpilastelt õppimisega. Kuna koolilapsed üldiselt tööd teha ei viitsi, siis peab neid kuidagi motiveerima õpetama ja õppima. Traditsiooniline viis selleks on hinded – õppijad saavad hindeid oma õpitulemuste eest nagu enamikus haridussüsteemides, õpetavad õpilased saavad hindeid õpetatavate hinnangute ja tulemuste põhjal. Üks hinne tunnistusel võiks olla õpetamise eest.
Üsna kiiresti selguvad laste hulgas head ja halvad õpetajad, nagu selguvad head ja halvad õppijad. Siis tekib tung paremate õpetajate, aga ka muude omadustega õpetavate õpilaste juurde, näiteks soovivad paljud karismaatiliste pahandusetegijate kambas olla. Heade ja halbade õpetajate selgumist saab omakorda kasutada õpilaste motiveerimiseks, parimatele võib anda auhindu, ka rahalisi. Peab ette vaatama, et kõige tugevama rusikaga tegelased ei sunniks teisi neile häid õpetamishinnanguid andma ja seeläbi auhinda endale ei saaks.
Sarnane süsteem töötaks ülikooli tasemel, kus vanemate kursuste tudengid saavad õpetada nooremaid ainetes, mille nad ise on juba läbinud. Iga tudeng saaks õppida teistelt ja õpetada teisi. See parandab suhtlemisoskust ja aitab suhtlusvõrgustikku luua, muudab õpetajakutse populaarsemaks ja selle kutse valivate inimeste valiku informeeritumaks.