Mida suuremaks paisub inimkonna teadmistekogum, seda raskem on saada teadlaseks. Selleks et teadust edasi arendada, tuleb kõigepealt jõuda selle praegusele piirile. Seega tuleb õppida ära siiani tehtu antud valdkonnas. Mida kaugemale teadus areneb, seda raskem ja aeganõudvam on varasemate teadmiste selgekssaamine.

Ühest küljest viib see õppeaja, eriti doktorantuuri pikenemiseni. Teisest küljest kitsama spetsialiseerumiseni – mida kitsam valdkond, seda vähem on materjali, mis teadmiste piirile jõudmiseks ära õppida tuleb. Õpitakse ju nii sügavuti kui laiuti, seega järeleandmine ühes mõõtmes võimaldab kiiremat edasiliikumist teises.

Tulemuse võib kokku võtta tsitaadiga „Eksperdid on inimesed, kes teavad üha rohkem ja rohkem üha vähemast ja vähemast, kuni piirväärtusena teavad nad kõike mitte millestki“. Üks mõõdetav märk kitsamast spetsialiseerumisest on teadusartiklite keskmise kaasautorite arvu suurenemine. Iga autor teeb artikli juures üha väiksema ja spetsialiseerituma osa.

Tasakaalustavad tegurid, mis aeglustavad õppeaja pikenemist ja erialade kitsenemist, on eluea pikenemine, inimeste kiirem õppimine ja parema tehnika kasutamine. Pikem eluiga võimaldab kauem õppida ja pärast piisavalt pikalt töötada. Tehnika poolelt aitavad eriti arvutid rutiinseid ülesandeid kiiremini ja lihtsamini täita, mis jätab rohkem aega sisulisele poolele. Kiirem õppimine tuleneb parematest õpetamismeetoditest ja teadmiste paremast süstematiseerimisest. Näiteks matemaatikas mõeldakse välja lühemaid ja lihtsamaid tõestusi teadaolevatele teoreemidele, mis kiirendab nende äraõppimist.

Pikas perspektiivis peab kusagil saabuma eluea, õppimiskiiruse ja tehnika kasutamise piir, kui teadmiste omandamine jääb oma praegusesse vormi. Tehnika kasutamist peab ju omakorda õppima, nii et lõpuks taandub küsimus elueale ja õppekiirusele. Kui eluea pikenemine ja õppimiskiiruse suurenemine pole lõputu, siis lõpeb kunagi teaduse areng.

Lahendus piiratud õppimiskiirusele oleks teadmiste otsene kandmine ajju, näiteks ühendades aju arvutiga (küborg), mis võimaldaks vajalikud teadmised alla laadida või ajuga ühendatavale arvutile sisse ehitada. Samuti kiirendaks see inimestevahelist suhtlust, mis praegu seisab piiratud rääkimis- ja kirjutamiskiiruse taga. Teadusartiklite kaasautorite arv võiks kiirema kommunikatsiooni korral samuti suureneda.