Haridusreformist rääkides segatakse kokku mitu teemat, näiteks haridus ja teadus. Väidetavalt on tudengite korralikuks ülikoolitamiseks vaja tippõppejõude ja teadusraha, ja teadust saab ehitada ainult kodumaisele heale haridusele. Sel juhul on raske seletada, miks tippülikoolid on enamjaolt USAs, mille keskkoolide tase on arenenud riikide hulgas keskpärane või nõrk, aga mitte Soomes, mis viimase ajani oli koolihariduselt maailma parim. Samuti on tippteadlaste jaotus riigiti vist oluliselt erinevam kraadiõppesse astujate GRE testi tulemuste jaotusest (https://www.ets.org/s/gre/pdf/snapshot_test_taker_data_2014.pdf).
Teadus on kallis, sest nõuab haruldasi materjale, kalleid masinaid ja eelkõige tarku inimesi, kes saavad palju tööpakkumisi ja võivad seetõttu küsida kõrget palka. Hariduse odavuse mõistmiseks on kasulik eristada õpetamist, teadmist, eksamit ja diplomit. Diplomi eest tuleb üldiselt oluline summa välja käia. Eksamikorraldus nõuab samuti ressurssi ja õpetamine (vähemalt laialtlevinud loengumeetodil) tekitab palgakulu. Aga teadmise saab piisava tahtejõu korral tasuta kätte – raamatukogu on paljudes riikides olemas ja tasuta, laenuta aga õpik ja asu end harima. Raamatukogus saab tihti tasuta internetti, kust saab mitmesuguste valdkondade õppematerjale, õppekavasid ja vastuseid küsimustele. Vaja ainult ennast sundida ülesandeid lahendama. See valmistab aga enamikule inimestele (ka mulle) suuri raskusi, mistõttu veebipõhised kursused pole veel ülikoole välja suretanud.
Selgelt pole koolide ja ülikoolide põhiline panus mitte teadmiste, vaid välise sunni pakkumine. Oht halba hinnet saada paneb inimesed õppima, oma (kauge) tuleviku parandamine mitte. Sarnaselt paneb väike rahasumma inimesi end vaktsineerima, aga eluea pikendamise võimalus mitte (http://www.drugandalcoholdependence.com/article/S0376-8716(03)00074-7/abstract?cc=y=).
Välist sundi ei pea pakkuma teadlased – kupjakarjääriks pole tarkust tarvis. Kubjas peab ainult suutma hea ja halva töö puhul sobivat tagasisidet anda. Töö taset ei pea tuvastama kubjas ise. Kujutlegem näiteks arvutiklassi, kus ekraanidele ilmuvad järjest ülesanded, inimesed sisestavad vastuse, arvuti annab signaali vastuse õigsuse kohta ja ringi kõndiv kubjas annab vale vastuse sisestajatele piitsaga üle selja. Mitte, et ma ise sellesse õppeprogrammi registreeruksin, aga on ka vähem radikaalseid sarnaseid meetmeid inimeste õppima motiveerimiseks. Et inimesi pingutama sundida, on vaja mõõta nende pingutust või saavutust, mis toob meid tagasi eksamite ja diplomite juurde.
On kasulik eristada mingi teadmise või oskuse omandanud isikuid ülejäänutest, näiteks autorooli lubamisel. Selleks antakse vastava kontrolli läbijatele dokument, mida hariduse puhul diplomiks nimetatakse. Kui dokumendi saamine on ihaldatav, püütakse seda nii ausate kui ebaausate meetoditega. Seetõttu on eksami puhul vaja ennetada petmist, enamasti valvates ja karistades. Korralik eksamineerimine on seotud teatud kuludega, aga ei eelda geeniuste osalust. Eksami ja vastuste koostaja peab materjali tundma, aga mitte uusi teadmisi avastama. Eksami hindajad peavad ainult suutma võrrelda eksamitegija vastust koostaja etteantuga. Materjali teatud määral oskamine on kasulik, aga mitte vältimatu. Eksami valvajad ei pea isegi lugeda oskama, vaja on ainult kahtlaste tiheda kirjaga paberilipikute ja muu petmismaterjali äratundmisvõimet.
Eksamihindajaid ja eriti -valvajaid peab valvama, et nad petmise võimaldamise eest altkäemaksu ei võtaks, nagu on Eestis juhiloaeksami puhul ette tulnud. Motivatsioon õppida kahaneb, kui tekib võimalus eksam ka ebapiisavate teadmiste korral läbida, kas spikerdades või altkäemakstes.