Mitu kaastudengit, enamasti need, kes pärit diktatuuririikidest, on väitnud, et diktatuur on parem süsteem, kui demokraatia, sest seal on lihtsam otsuseid teha ja seal on vähem igasuguseid probleeme. Need väited illustreerivad hästi inimeste keskendumist sümmeetrilise küsimuse ühele poolele ning tõelisuse ja näilisuse erinevust.

Otsustamine on diktatuurides tõepoolest lihtsam, aga see on kahe otsaga asi – kergem on teha nii häid kui halbu otsuseid. Inimesed keskenduvad ainult headele otsustele, kui loevad otsuste lihtsuse diktatuuri plussiks. Kui rahval puudub kontroll valitsuse üle, kipub valitsus muutuma isekaks, laisaks ja rumalaks, nii et halbu otsuseid hakkab tulema rohkem. Seega pole ainult heade otsuste arvestamine kuidagi õigustatud.

Inimesed tajuvad diktatuurides vähem probleeme, kuna vaba ajakirjanduse puudumine aitab valitsusel oma vigu paremini varjata. See taju tugineb puhtalt näilisusel, mida tekitab riigi propagandamasin. Tegelikult on mittevabades riikides tõenäoliselt rohkem probleeme, sest esimene samm probleemi lahendamisel on selle teadvustamine. Kui halbu tulemusi varjatakse, siis aeglustub nende teadvustamine.