Kaarel Tarand rääkis ühes arvamusartiklis Kanti igavese rahu ideaalist ja ütles, et ka kaitseotstarbelised relvajõud tuleks kaotada. Mänguteoreetiliselt vaadates pole relvajõudude kaotamine maailmast tasakaal – kui maailmas on alles kasvõi üks agressiivne riik või rühmitus, siis see vallutab maailma, kui teised kaitsejõududest loobuvad.

Evolutsiooniliselt on hea põhjus, miks inimesed on parasjagu sõjakad – liiga vähesõjakad muutusid vanasti orjadeks, mis ei soodustanud paljunemisedu. Liiga sõjakad aga hävitasid ennast liiga tihedate konfliktidega. Evolutsiooniline surve viis sellisele keskmisele isiksusele, kes nõrgematelt jõuga vara ära võtab, aga tugevamate eest jookseb (arg jõhkard).

Relvastumismängus puhastes strateegiates tasakaalu pole, sest kui kõik on enda kaitsmiseks piisavalt tugevad, pole kellelgi motivatsiooni ründevõimekust arendada, aga siis pole ka kellelgi motivatsiooni kaitsevõimesse investeerida. Kui kaitsesse ei investeerita, siis tekib motivatsioon ründeks, mis loob motivatsiooni kaitseks.

Tasakaal peab olema segastrateegiates, kus sõjaline võimekus on parasjagu nii suur, et naabrid on ükskõiksed ründamise ja mitteründamise vahel. Vahel ründavad, vahel mitte – rünnaku tõenäosus on parasjagu selline, et hoiab riigi ükskõiksena kaitsevõime suurendamise ja vähendamise vahel. Niipea kui riigi sõjaline võimekus langeb alla heidutavat piiri, naabrid ründavad kindlasti, mis tagab motivatsiooni piisavalt kaitsevõimesse investeerida. Teisest küljest, liiga palju sõjalisse võimsusesse panustada pole kuluefektiivne, sest tugevat nagunii ei rünnata.